Vilja Kiisler: Padar minema!

Ivari Padari eelarvekosutuskava lõi näost valgeks igaühe, kes makse maksab. Võib-olla ainult töötud rõõmustasid või ehk siis väga väikese palga saajad – et las ometi kord rikkad kah nutavad. Tegelikult peksab Padar süüdimatult segast ja teab seda ise ka.

Padar kasutab oma ametit ära eurovalimiste kampaania tegemiseks: eks olnud see maksukava ju Keskerakonna valijatele meeldimiseks tehtud. Ja kust peaksid end parempoolse valitsuse leemepottide juures elamisest rasva läinud sotsid siis veel poolehoidjaid otsimagi.

Padari praegune kaksikpositsioon on isegi veel alatum kui näiteks Savisaare oma, kes on üllatuslikult välja öelnud, et valituksosutumise korral Brüsselisse ei lähe. Padar lubab minna, aga kust peaks võetama usaldus mineja mehe vastu, kes otsustab riigile niivõrd olulisi asju nagu eelarvekärped? Tema ju ei vastuta enam selle supi eest, mida kokku keedab. Muide, eelmisel korral kandideeris ta ka ja lubas minna – ei läinud.

Padaril ei tohiks allkirjaõigust olla, sest ta mõte on ammugi mujal, Brüsseli pudrumägede ja piimajõgede juures. Kogu ta olek ütleb veel ainult üht: kullakesed, laske mind siit hallist ja vaesest Eestist ometi minema – ma enam ei jõua, enam ei jaksa! Ja millegipärast tuntakse Padarile kaasa –
amet ju mehel raske, jutt aga lobe ja sõbralik. Heaks rahandusministriks pole teda peetud mitte hea eelarvepoliitika pärast – kaks täiesti pekki keeratud eelarvet! -, vaid ladusa suhtlemise pärast.

Millegipärast ei pidanud Padar vajalikuks tagasi astuda, kui kandideerimisotsusest teatas. Jah, seadus ei keela kandideerida ministriametis olles, aga avalikule õiglustundele hakkab see vastu. Minnakse kindla peale välja – ühe koha sotsid ikka võtavad. Aga mõeldagu vaid, mis saab siis, kui Padar valijatelt Brüsseli-mandaati ei saagi? Noh, kui minister enam olla ei lasta, siis on mõnus äraelamine riigikogulase palga peal ikka garanteeritud. Nagu Maripuul ja kõigil teistel läbikukkunud ministritel.