Vilja Kiisler: Nakatunud raibe

Jürgen Ligi vihapurse Kalle Muuli aadressil on mõneti liigutavgi, sest näitab sedavõrd ehedat haavumist, mille väljendamist poliitikud endale väga harva lubavad. Mäletama jäädakse seda aga eelkõige ekspressiivse sõnavaliku, mitte sõnumi mõtte või ajendi järgi.

Sõnavaliku poolest ei jää „nakatunud raibe“ ja soovitus ennast põlema panna põrmugi maha Reiljani juba klassikaks saanud „isamaalisest kõntsast“ või Rein Langi kurikuulsast tsitaadist: „T…a, r…sk, sellist ila pean kuulama!“ Tunnistada tuleb, et Muuli etteaste raadiosaates ei olnud pooltki nii emotsionaalne ja isiklik kui Ligi raev. Muuli oli oma sõnad selgelt ette valmistanud, Ligi tulistas – nagu tihtilugu – taas puusalt.

Iseenesest ei ole ju küsimus riigikogulaste palkades ega isegi mitte selles, et riigikogulased erinevalt kõigist teistest inimestest suvel ei puhkagi: tõepoolest nimelt selleks, et võida ka suvel kasutada kuluhüvitisi – mis nüüdseks, olge meelde tuletatud, on ositi kärbitud. Küsimus on parlamendi madalas maines, mille üks oluline põhjus on kuluhüvitiste järjekindlalt avalikkuse õiglustunnet riivav väärkasutus.

Ent erinevalt näiteks ministritest on riigikogulaste kuluhüvitiste kasutamine avalik. Iga ajakirjanik võib minna, tšekid raamatupidamisest välja nõuda ja panna kokku loo, kes missuguste summade eest valijaid kostitas ning kui palju nendega kohtuma minnes majoneesi kaasa ostis. Võrreldav informatsioon ministrite ja näiteks presidendi kohta avalikkusel lihtsalt puudub. Ja selle võrra on nende maine määrimata jäänud.

Laiemalt võttes seisneb küsimus aga suhtumises oma riiki ja siin oleks poliitikute ja ajakirjanike vastandamine viljatu ja ehk isegi ohtlik. Inimene, kellele Eesti riik on Ligi sõnade kohaselt „nahhui“ ja „pohhui“, ei vali iial ajakirjaniku elukutset, ja usutavasti kehtib sama poliitikute kohta. Ent, nagu ilmneb, võib poliitik avalikkuse ette paisata kontrollimatuid sõnavalinguid, mida ajakirjanik endale iial lubada ei saaks.