Vilja Kiisler: Naine presidendiks

Ehkki eestlased ise presidenti veel valida ei saa, on taas põhjust mõtiskleda, millal võiks Eesti saada naisriigijuhi. Isegi leedulastel ju on nüüd, ja lausa musta vööga! Soomlastest rääkimata. Ja lätlastest – Vīķe-Freiberga nimi tuleb siiamaani esimesena keelele, ehkki pukis on ammugi Zatlers.

Eks meil ole ju naised kandideerinud ka, aga üldiselt olid Ene Ergma šansid viimati süsteemi arvestades ikkagi ettenähtavalt kasinad ja kunagi proua presidendina reklaamitud Siiri Oviiril tõmbas vaiba alt ära oma erakond. Marju Lauristin sobiks ju väga hästi, aga teda kuulatakse ilma presidenditoolitagi.

Aga on seal üldse vahet, kas president on mees või naine? Levinud arusaamade kohaselt kindlasti on, sest kui president on mees, räägitakse presidendist, aga kui naine, siis naispresidendist. Nõndasama kipub olema poliitikute ja tippjuhtidega, kirjanike ja kunstnike ning muide isegi joodikutega. Naine on ikka see atraktiivsem sugupool, mida tasub eluala puhul ära märkida.

Kui Hillary Clinton presidendiks kandideeris, tuletasid terve maailma „šovinistisead“ talle meelde ta kaasa spermaplekke valel kleidil – justkui võiks see olla ainus põhjus poliitikasse minna. Küllap oleks ka siinmail igal naisel presidendiks pürgides turvalisem olla vanuses, milles säärased teemaarendused ette välistatud. Abielus peaks olema, lapsed peaksid olema sünnitatud, aga naiselik atraktiivsus soovitavalt minetatud. Muidu pistetakse elusalt nahka.

Paraku on praeguse Kadrioru valitsejapaar omal moel seda stereotüüpi kinnistamas. Evelin Ilvesel võiks ju isegi olla ambitsiooni kord ise riigipea koht sisse võtta, ent kaalulangetusel ja kehakultusel põhinevat naiserolli kinnistades ja isikliku eeskujuga toites ta mitte ei süvenda Eesti valmisolekut naispresidendiks, vaid lükkab seda üha kaugemasse tulevikku edasi. Millest on kahju, sest kuigi võimalikke atraktiivsemast soost presidente pole meil praegu just palju, leidub mõni siiski.