Vilja Kiisler: Mõõdupuu läks rikki

Daniel Kehlmanni raamatut „Maailma mõõtmine“ võiks lugeda üksnes saksaliku mõttelaadi teravmeelse paroodiana, kui mitte üleilmne finantskriis ei sunniks meid järele mõtlema mõõtmise ja mõõdetavuse üle täiesti uues ajaloolises kontekstis.

Üks saksa geenius mõõtis maailma mäletatavasti ringi rännates – kõike mõõdetavat oma silma ja mõõteriistadega hinnates ning oma käega järele katsudes, teine seevastu käis kodust vaevalt väljas, ent tema rehkendused polnud vähem suurejoonelised. Mõlema elutööta poleks meie maailmapilt praegu seesugune, kui ta on. Kuigi me seda endale vaevalt teadvustame.

Aegadel, mil oma mõõtmisi teostasid matemaatik Gauss ja loodusteadlane von Humboldt, huvitasid inimesi mõnevõrra teistsugused asjad kui tänapäeval. Nüüd mõõdame eelkõige majanduskasvu ning kui see peaks kahekohalise kasvu asemel kahekohalist miinust näitama, on meie maailmapilt samahästi kui kokku varisemas. Ühel hetkel muutub oodatav miinus ilmselt nii suureks, et lööme käega ja pöörame pilgud kõrvale.

Ent kuhu? Päris palju on saamas neid, kes ennustavad, et „hea eluga“ on igaveseks lõpp: ei mingeid iga-aastasi soojamaareise enam, tuleb hakata tegelema lihtsalt eluspüsimisega, milleks olevat hea näiteks kartul maha panna. Kui majanduse näitajad muutuvad nii kehvaks, et vaimse tervise huvides on mõistlikum mõõtmistulemused kahe silma vahele jätta, kas siis hakkavad inimesi taas huvitama taas mingid muud väärtused?

Et maailm ja majandus on lääne inimesele hakanud tähendama üht ja sedasama, seda tõendab igapäevane uudisvoog. Uudiskünnise ületamiseks on mõõdetavus hädavajalik: kui kajastatav nähtus ise mõõdetav ei ole, siis on arvudes väljendatav vähemasti sellest huvitatud inimeste hulk ehk auditooriumi suurus.

Gaussi ja Humboldti mõttes on maailm ammugi ära mõõdetud. Majanduspõhise maailma mõõtmised on tõendanud, et mõõtmine ja mõõdetavus ei ole jätkusuutliku – kui seda koledat moesõna kasutada – arengu kriteerium. Tagasipöördumine ülemõõtmata maailma on vaevalt võimalik. Jääb üle mõõta asju, mida on seni peetud mõõdetamatuks – või elada kas või mõnda aega mõõtmisest loobudes. Viimane laseks puhata verrekasvanud võrdlemisvajadusest.