Vilja Kiisler: Mitu inimest te tapsite?

 (240)
vilja kiisler
Foto: Andres Putting

Kuivõrd sõja meediaesitus on igale riigile strateegiliselt oluline, toimib siin alati tsensuur, millega ollakse nii harjunud, et sellele isegi ei mõelda.

Väga harva juhtub, et näeme adekvaatseid kaadreid, videosid või fotosid käimasolevatest sõdadest.

Vahel harva satub avalikkuse ette ikkagi ka kontrollimata materjali ja siis puhkeb torm veeklaasis. Nähes, et asja kinni mätsida ei õnnestu, algatatakse juurdlus, mõni pistetakse pokri, teised viiakse üle madalamasse auastmesse. Ajakirjandusväljaanded mõistavad toimunu hukka, ja ega suurt muud ei juhtugi.

Et vangide alandamine kinnipidamisasutustes on reegel ja mitte erand, samamoodi nagu tsiviilisikute tapmine sõjas, „kahetsusväärsete üksikjuhtumite“ avalikkuse ette sattudes tihtipeale meelde ei tulegi.

Sel nädalal avalikuks saanud video, milles USA sõdurid tapavad relvastamata inimesi lustiga, mis on omane arvutimängude harrastajatele, leidis Eesti pressis küll edastamist, aga paraku ei sünnitanud see mingisugust diskussiooni. Samamoodi võinuks meid masutardumusest üles raputada eestlasest sõduri Helsingin Sanomatele antud intervjuu, mis tõendab, et Aaviksoo ja tema juhitava ministeeriumi loodud eesti sõduri kui ühiskonna ülesehitaja ja turvalisuse tagaja kuvand on läbini võlts.

Muidugi, eesti ajakirjanduse võimalused Iraagis ja Afganistanis toimuvat adekvaatselt kajastada on pehmelt öeldes piiratud. Mõlemale poole on võimalik (kui üldse) sõita vaid kaitseministeeriumi või siis USA saatkonna tingimustel ja rahaga. See tähendab, et kohtuda on võimalik ainult nende inimestega, kellega „ette nähtud“.

Loomulikult ei näe ükski ajakirjanik, mida eesti sõdurid seal päriselt teevad. Parimal juhul võivad nad kuulda juttu, mida neid on rääkima õpetatud (vrd Mario Lementa). Et sõdureid briifitakse informatsiooni jagamise suhtes vägagi põhjalikult, näitab kas või see, et ükski USA-st või Iraagist naasnud eesti sõdur pole lahtise tekstiga rääkinud, mida ta seal tegi. Selle asemel taasesitatakse ametlikku versiooni.

Teine võimalus on teavet hankida muu-, peamiselt ingliskeelsest meediast, aga seda kasutades tuleb arvestada, et USA, briti ja teistegi maade ajakirjanikud on samas olukorras kui meie omad. Nendelegi ei näita keegi sõda sellisena, nagu see on. Niisiis tuleb tunnistada, et me ei tea Iraagis ja Afganistanis toimuvast õigupoolest mitte midagi muud kui seda, mida Eesti ja ta liitlaste valitsused meile teada anda suvatsevad. Pluss vaatamata tihedale filtrile vaatamata avalikkuse ilmuvad materjalid, mida on sund käsitleda „kahetsusväärsete eranditena“.

Sõda kui sport

Mäletan teleekraanilt vene aktsendiga eesti keelt kõnelevat sõdurit, kes oli sõdides jala kaotanud, aga soovis iga hinna eest uuesti liinile pääseda. Ta hurjutas riiki, kes oli parasjagu kahtluse anna pannud sõdurite sotsiaalsed garantiid, tunnustas ülikvaliteetset ravi, mida talle piiri taga osutatud, ning kiitles, et tema jalaproteesiga on võimalik harrastada ka ekstreemsporti.

Ajakirjaniku küsimusel peale, miks ta ikkagi sõtta tagasi tahab, vastas mees, et tegemist on sportliku hasardiga. Nõnda nagu sportlane igatseb tagasi jooksurajale või palliplatsile, tahab sõjaväelane ikka ja uuesti tunda end „omas elemendis“ adrenaliini verre nõristaval lahinguväljal.

Ma ei tea, kas minister Aaviksoo ja kaitseväe professionaalsed psühholoogid näevad tolle fanaatiliselt „sportliku“ maailmavaatega sõduri hingeelus hälbeid, mis annaksid põhjust teda ka jalaproteesi olemasolul võimalike ülesannete täitmisest eemal hoida. Eesti kaitseväes on inimesi, kes on missioonil käinud kuus korda — kellel on adekvaatne ettekujutus sellest, mis toimub nende peades? Missugune on nende võimekus reaalsesse ellu naasta, kui soovitavaks ja ihaldatud reaalsuseks on hoopiski sõjaolukord?

Et ajakirjanduses toimib „missioonide“ — suurepärane eufemism, kas pole? — kajastamise suhtes ka enesetsensuur, nähtub sellestki, et teatud küsimusi sõduritele lihtsalt ei esitata. Olen kaamerate ette seatud sõdureid intervjueerivate ajakirjanike huulilt korduvalt aimanud küsimust „Mitu inimest te olete tapnud?“, aga paraku jääb see alati esitamata. Miks?

Jaak Aaviksoo väidab, et isegi tema ei tea täpselt, kui palju laipu eestlastest sõdurite hingel on. Pakub, et kokku umbes 70. Tõsi, tapmise asemel eelistab minister kõnelda „vaenlaste füüsilisest hävitamisest kineetilise relvaga“. Pole vist ühtki teist valdkonda, kus vohaks nii järjekindel ümberütlemine.

Nii sõjas lihtsalt juhtub

Kus aga on kindlus, et eesti sõdurid ei noti Iraagis süütuid inimesi samasuguse külmaverelisuse ja karistamatustundega nagu nood USA sõdurid eespool kõneks olnud videol? Kust me teame, et Eesti kaitseväelased ei tapa Afganistanis rasedaid naisi ja lapsi, olgu siis kogemata või meelega? Missugune alus on meil uskuda, et Eesti sõdurid käituvad teistmoodi kui meie USA ja briti liitlased?

Vastus on lihtne: ei olegi alust. Me ei tea, mida nad tegelikult „missioonidel“ teevad. Halvem veel, me ei saa seda kunagi teada. Kui just ei juhtu avalikkuse ette mõningad fotod, näiteks võrreldavad Abu Ghraibi vanglas tehtutega, mille järgi maailm tunneb Iraagis korda saadetud häbitegude sümboliks saanud noorukest Lynndie Englandi, kes poseeris koos oma kallimaga püramiididesse laotud paljaste vangide taustal ning mõnitas alasti kinnipeetavaid kõigil muudel võigastel viisidel. Või kui ei leki kuskilt välja video, kus tapamasina rollis polegi sedakorda mitte briti või USA, vaid hoopis eesti sõdurid.

Lynndie England on muide hilisemates intervjuudes väitnud, et ta ei kahetse mitte vangide alandamist ja piinamist, vaid pigem seda, et see kõik pildile jäi. Nad on ju vaenlased! Mis nendega üldse jamada, pigem oleks võinud nad lihtsalt ära tappa, olevat talle tagantjärele soovitatud. „See, mis sõjas juhtub, lihtsalt juhtub,“ kõneles ta Guardianile. Lihtsalt juhtus nii, et need pildid tehti ja need tulid välja. Täpselt sama väidavad mõne aja pärast ilmselt nood helikopterist relvastamata inimesi lõbuga tapnud USA sõjaväelased.

Ja neil on õigus. Vangide piinamine ja süütute inimeste tapmine käib alati sõja juurde, peetagu seda mis tahes ajal mis tahes paigas. Küsimus on ainult selles, kas piinatuid ja tapetuid esitatakse ohvrina, keda tabas kohutav saatus, või vaenlasena, kes sellist karistust vääriski — ehk siis lihtsalt sellest, kelle kasuks propagandamasin parajasti töötab. Ent ta töötab alati. Propagandamasinast läbi laskmata infot on peaaegu võimatu saada.

Meenutagem, mil moel erinevad nõukaajal koolis õpetatud Suur Isamaasõda ja Teine maailmasõda sel viisil esitatust, mida oleme kogenud pärast Eesti iseseisvumist. Polekski nagu üks ja sama sõda, eks? Eesti osalusega „missioonidega“ on kahjuks võrreldav lugu. Okupandi ja sõjardi nimetamine rahutoojaks ja vabastajaks ei muuda sõja inimvaenulikku olemust.