Vilja Kiisler: Miks Ratas pole Mikser ehk täna mängime demokraatiat
Savisaare ootamatut käiku Indrek Tarand Ilvese vastu kandideerima seada peeti geniaalseks, ehkki leidus neid, kelle andmetel idee üldse Savisaare peas ei sündinudki. Teised arutlesid, mitu käiku Savisaar siiski ette mõelda suudab ning kas ta viimaks ikkagi omast võttest maaslamaja seisusesse sattujaks ei osutu. Poliittehnoloogidel oli oma teooria välja tulistada: Savisaar laseb Tarandil kandideerida, et valimised „põllule" läheksid, aga siis kappab ise valgel hobusel kohale ja võtab võitjana kõik.
Igatahes loodeti avantüürist vähemasti ajakirjanduslikku sisu tootvat fenomeni uudistevaesel ajal, ent tunnistada tuleb, et sündinud ei ole mitte mingisugust debatti. Isegi näivat mitte. Tarand sai küll
metsikut meediakajastust, ent pole esitanud vähimatki visiooni, missugusena ta näeb oma ülesandeid võimaliku presidendina, rääkimata laiemast ettekujutusest Eesti tuleviku kohta. Ka mingit „ühisosa" Keskerakonnaga pole Tarand targu ilmutanud, isegi Savisaarega ühele pildile sattumist ta väldib - õige ka, pärast ekspluateeritaks neid pilte kindla peale talle sobimatus kontekstis.
Seevastu Ilvese seisukohtadest on avalikkusel võrdlemisi hea ülevaade olemas. Teab kui sisukad või atraktiivsed need kontseptsioonid ju pole, aga vähemasti haakuvad Eesti praeguse seisundiga viisil, mis on suures plaanis vastuvõetav nii poliitikutele kui laiadele massidele. Ilvesel on küll vastaseid ja nemad võivad protestivaimust hääle Tarandile anda - ent mitte selle pärast, et nad Tarandit pooldaksid. Nagu Tarand europarlamentigi sai: mitte sellepärast, et valijad nii väga teda
tahtnud oleksid, vaid sellepärast, et olid parteide ja kehtiva hääletussüsteemi vastu.
Kui eeldadagi, et Tarandi kandideerimises on mängus Ilvese enese käsi - jätaks ju halva mulje, kui valimised taanduksid pelgaks teise ametiaja vormistamiseks -, ei pruugi lõpptulemus kahe kandidaadi formaalsest olemasolust hoolimata Ilvesele „võidu" korral kuigivõrd soodsam olla. Võistlemine oma kamraadi, seltsikaaslase ja kolleegiga välisministeeriumi päevilt lihtsalt ei veena avalikkust võistluse sisulisuses. Seda enam, et siiamaani pole püütud isegi debati muljet luua, rääkimata selle tõelisest sündimisest.
Kujutada ette, et Jüri Ratasel oleks reaalseid šansse Keskerakonda juhtima asuda Savisaare tahte vastu, on naiivne. Ratas on saanud Savisaare Savisaare armust linnapea olla ja pole ju iseenesest võimatu, et Savisaar laseks tal esialgu vaid talle endale teada olevatel põhjustel ka natukene Keskerakonna eesotsas seista, ent eriti tõenäoline see siiski ei ole. Ja isegi kui Ratas erakonna juhiks vormistataks, ei usuks ju keegi, et ta parteid ka päriselt juhib. Abiratta ja viienda ratta positsioonist on tal peaaegu võimatu välja tulla seni, kuni Savisaar elu ja tervise juures on. Silma ees on ta ikka Savisaare noorema kloonina, kes isegi „suure juhi" kõne- ja käitumisviisi imiteerib.
Pealegi puudub Ratasel visioon, mida ikkagi Keskerakonnaga peale hakata Erinevalt näiteks Kalle Laanetist pole Ratas Keskerakonnas toimuvat isegi mitte kritiseerinud. Ülipehmeid lubadusi erakond isolatsioonist välja tuua (kuidas-küsimusele puuduvad konkreetsed vastused) ja partei
rahaasjad korda teha (kuidas?) ei reeda tegudeks vormuda võivaid ettekujutusi ega laiemat pilku, missuguseks võiks Keskerakonna roll Eesti poliitmaastikul edaspidi kujuneda.
Jah, nn valged jõud on rõhutanud, et Keskerakonnaga võiks iseenesest koostööd keha, kui ainult seda Savisaart ees ei oleks. Ilveski teatas pärast idarahaskandaali lahvatamist, et Savisaarel puudub võimalus peaministriks saada isegi siis, kui Kesk peaks valimised võitma. Ent
kas on Ratas see mees, keda president ja teised parteid koostööpartnerina usaldama hakkaksid? Ratase pehmuse tõttu tuleb Putini ja Medvedevi paralleel üha silma ette. Nii et kui Ratase
kandideerimine polegi tühipaljas demokraatia mängimine, siis on ta midagi veel halvemat: Savisaare taktikaline käik.
Need, kes tahavad tõmmata paralleele Mikseri ja Ratase vahel, peavad tõenõoliselt pettuma. Esiteks, Savisaar pole Pihl, kes võis olla mõjuvõimas tegelane küll kapo juhina, aga poliitikas kõrvetas kiiresti näpud ja mängis ennast järjest ja järjest lolle vigu tehes nurka. Mis parata, poliitika pole kõigi jaoks, selleks peab natukene soont ka olema. Teiseks, Ratas pole Mikser. Mikseril on erinevalt Ratasest poliitiline karisma täiesti olemas ning peale päevapoliitika on tal ka valdkond, mida hästi tunneb, Ratas seevastu on stiilipuhas broiler, paras Pentuse ja Michaliga sabapidi kokku siduda ja allajõge ujuma lasta.
IRL-i kampsunite kisal pole siinkohal põhjust pikemalt peatudagi. Ennast aatelisteks pidavate meeste imago on kulunud ning Laar on omakäeliselt hoolitsenud selle eest, et IRL üha Keskerakonna sarnasem välja paistaks. Vahtre, vaeseke, jääb nüüd igavesti IRL-i Evelyn
Sepaks. Lukas elab oma pettumuse välja, aga asi pole lootusetu, riigikogulase palk ju jookseb, ja küllap leitakse Nutile kah midagi. Ei sünni sealt mingit uut parteid, vinguvad niisama natuke ja lähevad pärast koos õlut jooma.
