Vilja Kiisler: Liibanoni seitsme saladus
Et maksti ja mitte vähe, seda on möönnud isegi välisminister Paet: kulud olnud nii suured, et Läti poleks hakkama saanud. Ainus avalikustatud kulu on senimaani erilennu maksumus, kõiki muid vabastamisega seotud asjaolusid katab aga riigisaladus viiekümneks aastaks, nagu peaminister Ansip pärast vabastamisteadet esimese asjana kinnitas. Kuivõrd kokkuvõttes lõppes lugu, mida Eesti avalikkus hinge kinni pidades jälgis, maailma samalaadsete kogemuste kontekstis vägagi hästi, siis ei ole see enesestmõistetav.
Selles, et ratturite kojutoomiseks erilend organiseeriti ja Paet isiklikult meestele järele sõitis, ei ole iseenesest veel midagi erakordset. Pisut kummastavana mõjus vahest see, et Paet pressikonverentsil kogu aja oma „hoolealuste“ kõrval istus; kummastust süvendas ühe vabastatu hilisem jutt, et Paet olevat kogu vangistuses veedetud aja jooksul olnud nagu „üks meist“, kelle häält terroristid meestel raadiost sageli kuulata lasksid. Muide, pressikonverentsil jäi kaks tooli tühjaks, kaks seitsmest ei osalenud. Mis põhjusel, pole teada.
Et koos Paetiga lendas ratturitele Beirutisse järele seitse kapo tegelast, pole ilmselt samuti harukordne. Saladuseloor oli kõigile pantvangistuse ja vabastamisega seotud asjaoludele peale tõmmatud juba varakult, mistõttu pidas kapo vajalikuks rattureid instrueerida, missugused on nende õigused ja kohustused uudses olukorras ning kuidas pealelangeva meedialaviiniga toime tulla. Sama tehti varem röövitute omastega, seda vägagi efektiivselt, Eestisse juhtumit kajastama saabunud Liibanoni ajakirjanikud pidid tühjade kätega koju tagasi minema.
Võiski tähele panna, et vabastatute esinemises kaamera ees ei olnud midagi spontaanset. Neile oli täpselt selgeks tehtud, mismoodi kummardada ja mida öelda: kuidas väljendada tänu Eesti riigi ees ja uhkust selle üle. Need ei olnud kaugeltki vabalt voolanud väljendused, vaid selgelt ettevalmistatud repliigid. Tänuks vabastamise eest lubasid endised pantvangid olla riigile veel paremad kodanikud kui seni. Mis neil üle jääbki: sisuliselt on „seitsmest“ nüüd saanud Eesti riigi pantvangid, kes endale libastumisi lubada ei või.
Edasi läks asi aga päris imelikuks. Kui ratturite tänulikkus Eesti riigi ees mõistetav, siis vastupidine tekitab küsimusi. Üsna pea kutsus president Ilves nad koos perekondadega vastuvõtule. Kokkusaamise üks mõte oli ilmselt luua „seitsme“ isiklik side nende vabastamisega seotud olnud riigiametnikega, eeldatavasti ka edaspidiste juhtnööride saamine ning olukorra teadvustamine. Küsitav aga on sõnum, mille vastuvõtule kutsumine avalikkusele saatis: üldiselt on see ju tunnustuse märk. Aga mis eriline teene see Eesti riigi ees siis on, et nad ohtlikku piirkonda rattamatkale läksid ja pantvangi sattusid?
Pole siiski täiesti võimatu, et seitsmiku hulka kuulunud on riigile osutanud teeneid, mida avalik uudisvoog ei käsitle. Eesti pole ju Venemaa, kus peaminister sissekukkunud spioonidega koos „Kust saab alguse kodumaa“ laulab ning neile huvitavat ja säravat elu tõotab. Ma ei väida, et Liibanoni seitsmikku tingimata kuulus luurajaid, küll aga seda, et ka vastupidine pole tõendatud. Ent kui see nii oleks, langeksid mõned lõpmatu salastamise tõttu peale kippuvad küsimused iseenesest ära.
Näiteks seegi: miks peaks rändurite rataste tagasitoomist koordineerima välisministeerium? Nüüd, kus seitsmik on vaba ja tahab tõesti kangesti oma rattaid tagasi saada, siis võiksid nad seda ju ise korraldada, kõik on terved ja heal majanduslikul järjel inimesed. Nii või teisiti maksab rataste äratoomine rohkem, kui nende reaalne väärtus olla saab. Ometi peab riik selle korraldamist oma ülesandeks.
Ja millega nad ikkagi tähelepanu äratasid?
Võib-olla mitte üldse jalgratastega, vaid hoopis silmanähtavalt kallite fotoaparaatidega, millega pildistasid seal, kus pildistamist ei sallita? Muu tehnikaga, mida jalgrattaga matkajatel tavaliselt ei ole? Kui sellisel küsimuseasetusel peaks alust olema, võib peale ülesande andja vastust teada näiteks vaid üks meestest, kelle „tööandjaks“ ei ole sellisel juhul muidugi mitte otseselt Eesti riik, vaid meie mõjuvõimsad sõbrad rahvusvahelistes organisatsioonides.
Ei maksa muidugi loota, et juba selle aastanumbri sees poodidesse jõuda võiv raamat röövitutest siinsele ja kõigile teistele seni vastamata küsimustele vastused annab. Viiskümmend aastat riigisaladust pole naljaasi. See tähendab lõputut jooksmist kapo ja hingetohtri vahet, mis võib kirjutamisisu viimaks üleüldse ära võtta.
