Vilja Kiisler: Lang ei ole sugugi loll
Mõlemad puudutavad valdkondi, milles muudatuste tegemist peetakse peaaegu et pühaduseteotuseks. Justkui raamatukogud ise ei teaks, mida nende lugejad vajavad või nagu saaks keegi lugeda oskavale inimesele ette kirjutada, mida ta lugema peab. Justkui saaks niigi alamakstud õpetaja elujärge — ja koos sellega takkapihta hariduse kvaliteeti — parandada sellega, et suur osa õpetajaid kaotab töö.
Ometi on mõlemal ideel jumet. Teravaid reaktsioone põhjustab eelkõige viis, mismoodi ministrid oma ideid väljendasid: Lang võib-olla pisut toorelt ja jällegi „Mein Kampfi“ näiteta läbi saamata (vaevalt oli tema eesmärk meelde tuletada oma kurikuulsat 50. sünnipäeva, mis põhjustas tõelise meediaskandaali). Aaviksoo omakorda otsekohesusega, millega tema eelkäijad haridusministriametis hiilanud ei ole.
Langi idee hakata osa raamatuid teatud aja jooksul raamatukogudest laenutama raha eest, pole siiski sündinud tühjalt kohalt. Äsja kultuuriministriks asununa ütles ta Postimehele: „Autoritel peab tekkima võimalus oma loomingust ära elada, sealhulgas ka laenutushüvitiste pealt, siin tuleb asju kohendada. /---/ Aga kui asjaolud muutuvad, siis võib-olla tähendab see, et me kõiki raamatuid ei suudagi kohe raamatukogudes saadavaks teha. Võib-olla peaks seal olema ajaline nihe.“
Päevalehele ütles Lang tegelikult järgmist: „Tahame toetada nii Eesti kirjastamist kui ka eesti kirjandust nii, et paneme paika vaheperioodi, mille jooksul raamat ei ole raamatukogust tasuta kättesaadav. Kui kirjanik ise soovib, palun väga, riputagu raamat veebi välja. Aga kui ta tahab saada honorari ja annab teose kirjastusele, siis peaks olema mingi periood, mille jooksul on kirjastusel õigus öelda: selle aja jooksul seda raamatut tasuta raamatukogust ei saa.“
Harjumatu võib omaseks saada
Seega ei olnud Langi mõte eelkõige mitte inimesi nn ajaviitekirjandusest ilma jätta, vaid toetada eesti kirjastusi, eesti kirjandust — st eesti kultuuri — ja seda ei saa kuidagi lolliks mõtteks pidada. Kohe kukuti halama, et kui külamutilt tema igaõhtune Cartland ära võtta, siis ei loe ta enam üldse midagi ja külitab televiisori ees seepi vahtides endise kolme tunni asemel viis tundi päevas. Mehed aga kukuvad poe taga jooma ja nii see eesti rahvas välja surebki.
Noo, nii hull see asi siiski ei ole. Küsimus pole mitte niivõrd selles, millest vähenõudlik lugeja ilma jääb, vaid selles, mismoodi on eesti kirjandusel võimalik ellu jääda nende väheste vahenditega, mis olemas on. See aga ei ole mitte ainult eesti kirjanike huvides, vaid tõesti ja päriselt — rahva enda huvides. Riik ei pea mitte valimatult massikultuuri toetama, vaid tegema nii, et eesti kultuur elus püsiks ja veel areneks ka. Kusjuures seda mitte ainult sellepärast, et niimoodi on põhiseaduses kirjas, vaid et see ongi ülepea riigi olemasolu mõte.
Mõte, et raamatukogus võiks raha küsida, tundub harjumatu ja võõras. Ent tuletagem meelde, et kunagi — üldsegi mitte eriti ammu — tundus täiesti loomuvastane internetis ajakirjandusliku sisu eest maksta. Täna seda tehakse. Jah, Eestis ilmselt mitte eriti suures mahus, sest ükski väljaanne oma veebisissetulekutega ei kelgi. Ent ilmselt pole need summad ka lootusetult marginaalsed ning suurenevad tasapisi. Inimesed, kellele online’ide sisust väheks jääb, on olemas, ja nad kohanevad aegamisi uute oludega.
Ka nn väärtkirjandust lugevad inimesed on Eestis täitsa olemas. Muidugi on tegemist vähemusega: laiad massid neelavad elulugusid ja muid raamatunäolisi tooteid, mis tegelikult raamatud ei ole. Et kirjastused nende soovidele vastu tulevad, on turumajanduslik paratamatus, mida demokraatlike meetoditega väärata pole võimalik.
Pole küll põhjust arvata, et laenutushüvitiste sisseseadmine automaatselt eesti päriskirjanduse päästab, aga ka mitte seda, et ilma igapäevase meelelahutusannuseta jäänud tänavale tuleksid või igaveseks poe taha jääksidki. Kui Langi idee taha tuleksid kirjastused, võiks see peagi realiseerimisküpseks saada. Autorite ja kirjastuste initsiatiivile tuginemist Langi mõte ju eeldaski.
Asi pole mitte ideedes, vaid isikutes
Ka Aaviksoo iseenesest tervemõistuslikku ideed tabas meedias totaalne muundumine. „Tähesõdade“ ja „Väikese Illimari“ vastandust võimendades lahustus algne mõte täiesti: ka film võib tänase noore inimese mõttemaailma mõjutada samal määral nagu raamat — või rohkemgi. Selles, andku vastanduste ekspluateerijad andeks, pole midagi totrat. See on tõsiasi, kuigi see ehk kõigile ei meeldi.
Ent maailmas on palju väga häid filme ja kooliharidus ei peaks tegema nägu, et neid pole olemas. Noh, minu lemmikud pole tõesti „Tähesõjad“, aga ma arvan, et kellelegi ei teeks kurja juba koolitunnis kuulda, kes on Tarkovski, Bergman, Fellini, Haneke, Almadovar — ja miks mitte nende filme ka näha. Pole ju paha, kui tänased lapsed, kes õpivad Youtube’i kasutama enne kui lugema, hakkavad viimaks päris filme vaatama. Tuglasel, pealegi, on palju paremaid teoseid kui „Väike Illimar“.
Kaitseministrina oli Aaviksoo sunnitud pidevalt eufemisme kasutama, aga ei saa öelda, et ta oleks end seda tehes ülearu mugavalt tundnud. Järgnes tähetund „valetamisfilosoofina“, mis viis arutelu riigi kuvandi loomise üle kvalitatiivselt uuele tasandile. Arutlemata siin selle üle, kas Aaviksoo välja pakutud haridusreform soovitud tulemuseni viib või mitte, tuleb tunnistada, et „õige“ valetamisõpetuse looja Aaviksoo on haridusministrina tegelikult olnud tähelepandavalt aus.
Vastuseisu Langi ideele ei põhjusta aga mitte niivõrd idee ise, kuivõrd selle esitamise viis — ja eelkõige hoopis ilmselt Langi isik. Langil ei ole lihtsalt „kultuurse“ inimese imagot, kuigi kultuuriministrina on ta end vägagi vaos hoidnud. Aga lai publik mäletab tema trükimusta mitte kannatavaid sõnu ja aastatetagust lubadust kultuuriministeeriumisse granaat heita. Ka ei tee kultuurministrile au ülestunnistus, et ta loeb eesti ilukirjandust diagonaalis.
