Vilja Kiisler: Kuluta päästmiseks

Läinud nädalal kutsus üks ajaleht üles inimesi rohkem tarbima - kulutagem sada krooni nädalas rohkem ja tõmmakem niimoodi majandus uuesti käima. Kõlab ausalt öeldes nagu kuradi väljaajamine peltsebuliga.

Kui inimene on töötu, tal on mitu last toita ja koondamisrahagi juba otsa saamas, pole talle ilmselt mõtet sellist juttu rääkida – surm ka ei võta sealt, kus ei ole, ütleb ta. Saab pealegi kurjaks, ja õigusega. Ent usun, et need, kellel veel raha on, mõtlevad ilmselt viimasel ajal sageli, mille peale oleks õigem kulutada. Missugusele ettevõtjale või müüjale oma raha anda.

Ma küll mõtlen. Tahaks anda sellistele, kelle loodaval ja vahendataval on mulle ka mingisugune emotsionaalne väärtus. Nendele, kellest ma kindlasti tahaks, et nad ellu jäävad. Ja siis mõtlesin ma ka järele, mille kadumisest mul üldse kõige rohkem kahju oleks. Kas ma kurvastan, kui läheb hingusele mõni kõrts, kes ei taibanud veel sügavas kriisiski hindu langetada? Nojah, sest töö kaotasid ka inimesed, kellest see otsus ei sõltunud ja kes tegid ehk ikkagi oma tööd hästi.

Tõeliselt kurvaks jään ma aga siis, kui uksi peavad sulgema raamatupoed ja kirjastajad, teatrid ja kontserdimajad. Kui mu lemmikkirjanik ei kirjuta uut raamatut, sest peab ellujäämiseks palgatööd rügama. Kui näitleja ei saa mängida, sest inimestel on raha vaid leiva ostmiseks ja nad ei saa teda vaatama tulla. Kui lavastaja ei saa lavastada, sest „pole ressursse“.

Kõige kohutavam, mis üldse juhtuda saab, oleks ikkagi see, kui enam ei ilmuks eestikeelseid raamatuid, kui teatris ei kõlaks enam eesti keel, kui ei tehtaks enam eesti filme ja ei kirjutataks eesti muusikat. Küllap tuleb keegi, kes avab uue kõrtsi või paneb tühjaks jäänud tehase ükskord jälle tööle. Ent kui siitmailt on lahkunud need, kes loovad kultuuri, siis on ju kõik läbi. Siis pole mõtet enam ka kõrtsil ja vabrikul, sest olemasolu mõte on läinud.