Vilja Kiisler: Koostöökogu jõuetu algus

Eesti Koostöö Kogu avaldus majanduskriisis riigi arendamise võimaluste kohta pälvis päris palju meediaruumi, ent esitatud teesid osutuvad lähemal uurimisel paraku sisutühjaks. Vägisi tekib mõte, et kunagise Ühiskondliku Leppe sihtasutuse töötajad on eelkõige leidnud endale uued mugavad ametikohad.

Mõte loobuda süüdlaste otsimisest ning keskenduda lahenduste leidmisele on kahtlemata õige nagu kõik muudki avalduse väited, aga tegelikult oleks sellise avalduse kokku panna võinud ükskõik kes: mõni ajalehetoimetus või näiteks ärksamad üliõpilased. Niivõrd üldsõnalised on need mõtted. Õiged küll, aga äärmiselt pealiskaudsed.

Ent vaadakem korraks koostöökogu palgaliste töötajate nimekirja. Peep Mühls päris oma praeguse koha presidendi kantselei eelarvest rahastatava Ühiskondliku Leppe Sihtasutusest, millega, nagu president Ilveski tunnistas, ta alguses tegelikult midagi peale hakata ei osanud. Sest kunagi Aadu Luukase ja Arnold Rüütli koostöö viljana sündinud lepe tegelikult elujõuliseks ei saanudki.

Inga Lillese kohta leiame otsingumootorit kasutades 2006. aasta mälestused Pariisi moemekas „vedelemisest“ ning laulukogemuse. Mati Salundi tuli leppe sihtasutusest, samuti Kaja Laasma. Eero Raun, kunagine Arnold Rüütli mõtetelugeja ja apsude siluja, katsetas vahepeal rahvusooperi nõuniku ametit, aga see sai otsa. Nagu ka Lelo Liive sissetulek rahandusministeeriumi töötajana.

Avalduse koostamisel on osalenud ka ettevõtjad Olari Taal ja Raivo Vare, tuntumatest nimedest ka David Vseviov, Urmas Sutrop, Jaan Männik ja Einar Soone, ent teab kui laia arvamusliidrite spektrit deklaratsiooni väljatöötajate hulgas tegelikult ei leia. Loodan, et koostöökogulaste „ajude“ hulk ajapikku suureneb ning edaspidised avaldused on konkreetsemad.

Kurb on aga see, et suurt mõju ei omanda koostöökogu ilmselt ka tulevikus. Seda mitte niivõrd säravate mõtete puuduse tõttu – usun, et sisutihedamad avaldused alles tulevad –, kuivõrd seetõttu, et neil puudub reaalne võimalus poliitilisi otsuseid mõjutada. Eesti poliitiline eliit elab kahjuks omatte, suletud maailmas, ega kuula eriti häid soovitusi.