Vilja Kiisler: Keel kui võimuküsimus
Pronkssõduri teisaldamine oli võimu akt. Kujunenud olukorras ei olnud Eesti riigil muud võimalust, kui tõendada, et Eesti on riik. See, mis Tõnismäel iga aasta 9. mail toimus, oli õõvastav, eriti pronksiöödele eelnenud aastatel. Mida nad seal tähistasid, kas võitu fašismi üle – või võitu meie üle, okupatsiooni algust, eestlaste maa allutamist Nõukogude võimule ja meie kultuuri hävitamist? Pillimängu saatel viinapitsi kummutades osatasid nad iga kord ka kõigi nende eestlaste haavu, kelle lähedased Nõukogude võim tappis, vangistas või küüditas.
Riik ongi võimu instrument ning aeg-ajalt on võimu olemasolu demonstreerimine hädavajalik. Üsna pea pärast pronksiöid sai selgeks, et tegemist ei olnud sugugi vaid nn kohaliku ja juhuslikult lahvatanud sündmusega. Toimuvat dirigeeriti Venemaalt ning sündinut valmistati pikalt ette. Kas kõik just nii läks, nagu „nemad” plaanisid, kes seda teab. Ilmselt mitte. Kuju viidi ju ikkagi minema, „rahutused” ei muutunud ülemaaliseks, riik jäi püsima.
Aga tuli jäi tuha alla hõõguma. Venekeelsete infokanalite propagandamasin pole ei enne ega pärast hetkekski töötamast lakanud ning Eesti infovahendajatel pole midagi sama mastaapset vastu panna, ei saa kunagi olema. Nemad vaatavad nende uudiseid, meie enda omi. Nemad peavad omi pühi, meie omi. Isegi uut aastat võtavad nad vastu oma kalendri järgi, ja Tallinnas hoolitseb Keskerakond selle eest, et kuusk oleks Raekoja platsil ka venelaste uue aasta tulles.
Kool, venemeelsuse baas
Vene koolide kaeblemine, et neid eestikeelsele õppele ülemineku nõudega ahistatakse, on Vene riigi poliitika loogiline jätk Eestis. Selle poliitika elluviijad pole puhanud enne ega pärast pronksiöid. Peab ometi säilima baas, kust oleks lapsi tänavale „Rossija, Rossija!” skandeerima tuua, kui säde õnnestub taas leegiks õhutada. Varem või hiljem see kindlasti juhtub, sest ka Eesti riik ei ole teinud kaugeltki kõike selleks, et probleemi lahendada.
Tegelikult puudub Eesti riigil venelaste küsimuses konstruktiivne programm, sest erakondadel ei ole ühist seisukohta. Sisepoliitilistes kemplustes kulub vene kaart paraku malakaks ära, ning nii Keskerakond kui ka paremparteid kasutavad seda meelsasti. Ent mõistagi ei piisaks siin Eesti heast tahtest, isegi kui seda oleks. See, kelle meelest Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, on tippvormis ja naaseb tõenäoliselt presidenditoolile.
Tuleb tunnistada, et ka keeleküsimus on eelkõige võimuküsimus. Peale kõige muu on keel omariikluse silmapaistvamaid ja selgemini mõistetavamaid tunnuseid ning sellisena võimu atribuut. Kui vene koolid viimseni eestikeelsele õppele üle läheksid, oleks see nende jaoks kaotatud võitlus. Ent sõja võitnud suurrahvas, kes peatselt kahekümneseks saavas Eesti vabariigis end kõvera suunurgaga nüüd ahistatud „rahvusvähemuseks” nimetab, pole kaotama harjunud.
Ei saa öelda, et Eesti riik koolide keeleküsimust kuidagi teisiti vaatleks. Mis riik me siis oleme, kui teeme seadusi, anname välja määrusi, aga venelaste suhtes need ei kehti? Annad neile ühes asjas järele, nõuavad järgmist. Viimaks nõuavad jälle, et vene keel eesti keele kõrval riigikeeleks tehtaks. Õigupoolest polnudki see viimati kõneks teab kui ammu.
Keeleõppeks on vaja tahtmist
Kui jutust, et praegu pole veel valmis, kursusi ei jagu ja õpikuid pole, demagoogia maha pesta, jääb järele tõsiasi: me ei taha. Me ei taha täna, ei taha homme ega hakkagi tahtma, ja kasutame kõiki vahendeid, et venitada, teid järeleandmistele sundida, provotseerida ja veel kord provotseerida. Me ei taha teie keelt rääkida, kas te siis aru ei saa! Siin elada tahame, kõiki hüvesid soovime kasutada, riigilt tunnustust nõuame, aga teie keeles me õppida ei taha, sest see ei meeldi meile.
Need, kes tahtsid, on võimaluse ammugi leidnud. Pannud lapse eesti lasteaeda, eesti kooli. Kõneldes ise eesti keelt, täiendades oma oskusi nii raamatu kui ka arvuti taga ning suheldes kolleegidega, olmesituatsioonides, saades osa eesti kultuurist. Suhtlemiskeel õpitakse selgeks ainult suheldes, mitte koolitunnis. Jah, lapsele jääb kergemini külge kui täiskasvanule. Aga ka täiskasvanud suudavad keelt õppida, kui vaid tahavad. Kui ei taha, siis muidugi ei suuda.
