Vilja Kiisler: Kas Evelin pannakse lühema keti otsa?
Kõigepealt: Ärma talu rahaasjad. Presidentuuri ajal on Ilves abikaasale kodus elamise eest üüri maksnud. Sisuliselt üürib THI maksumaksja raha eest iseendalt omaenese vara. Juriidiliselt võib see ju korrektne olla, kuid moraalselt on see igatahes küsitav, pehmelt öeldes. Kui kantselei teatab, et see on presidendi asi, mida ta oma palgaga teeb, ning et eraelu ei kommenteerita, siis tuleks Ilveselt tänases otse-eetris küsida, mismoodi ta ise säärast skeemi hindab ning kuidas tunneb end korruptsiooniga võitlemisest rääkides, olles ise jokk-lahenduse elav näidis.
Ekspress avaldas sel nädalal loo, milles Ärma talu ehitaja süüdistab Evelin Ilvest arvete tasumatajätmises. Kantselei kinnitab, et kõik Ermamaa arved on makstud. Kui asi puudutab arveid, siis ei ole ju midagi lihtsamat kui must valgel tõendada, et lugu oli kas nii või teisiti. Ehk siis: THI-lt tuleks pärida, kas ta on valmis ajakirjanduse käsutusse andma dokumendid, mis tõendavad, et Ermamaa on Ärmal töid teinud ettevõtete suhtes korrektselt käitunud. Vastust, et see on eraasi, ei saa pidada rahuldavaks.
Edasi, Wikileaksi paljastused. Selle aasta alguses sai ilmsiks, et Ilvest ajendas 2006. aastal kandideerima põlgus Rüütli „kolhoosiesimehe mentaliteedi“ vastu. Neissamades avalikukssaanud ettekannetes ütleb Ilves: „Nii, arvan, et te tahate teada, miks ma seda ametit tahan. Nojah, ma ei tahagi seda.“ Ilves rääkis ka, et oma maa teenimise nimel on ta juba kaks korda pidanud loobuma mugavast elust: esimest korda siis, kui asus Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhi kohalt suursaadikuks Washingtonis, ning teist korda siis, kui hakkas välisministriks.
Ilves möönis tookord, et tal pole teab kui suurt huvi siduda end „vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, millel on nii napilt võimu kui Eesti presidendil“. Nende väljaütlemiste valguses tuleks otsesõnu küsida, millel peaks nüüd põhinema usk, et Ilves ihkab siiralt olla selle vaesevõitu maa president, kellel tõepoolest teab kui palju võimu pole, sest Eesti on parlamentaarne riik? Ehk siis: kuidas Ilves tõendab, et tema tahe veel teisegi ametiaja Eesti riiki presidendina teenida on siiras? Vastust, et omavahelisi „kontekstist välja rebitud“ kõnelusi ei kommenteerita, ei saa pidada rahuldavaks.
Järgmiseks, suhe ajakirjandusega. Eestil ei ole varem olnud presidenti, kes on esinenud meedia suhtes nii kõrkide ja põlglike avaldustega. 2009. aasta „Tuulelohe“ konverentsil ütles Ilves et Eesti äritegevusel põhinev ajakirjandus tegeleb vaid klikkide püüdmisega, mis on masendav. Ta on ajakirjandust võrrelnud šaakalitega ja nimetanud seda üleolevalt tintlaks. „Alustame siis, kui tintla lahkub.“ Viimast teatas Ilves 2010. aastal koolis meediaõpetuse tunni andmise eel.
2010. aastal kuulutas Eesti Ajalehtede Liit THI pressivaenlaseks, sest ta kiitis heaks nn allikaitseseaduse, mis äratas oma jäikusega tähelepanu mujalgi maailmas: Euroopa Ajalehtede Kirjastajate Assotsiotsiatsioon väljendas muret, et seadus avaldab negatiivset mõju Eesti ajakirjandusvabadusele; tõmmati paralleele Ungari meediaseadusega, mis tõi peale ajakirjandusringkondade protesti kaasa ka poliitiliste jõudude mureliku kriitika.
Tervis. Ilves teatab nüüd, et nii heas vormis kui praegu oli ta viimati 22-aastaselt. Ent mitte alati pole Ilves tervist puudutavatele küsimustele nii lahkesti vastuseid jaganud. Tohtrite hoole alla sattumist 2010. aasta augustis püüdis kantselei avalikkuse eest varjata ning sisulisi vastuseid presidendi tervise kohta ei tulnudki. Veel kaks aastat varem viidi Ilves Ärmalt kiirabiga haiglasse, järgmisel õhtul öölaulupeol esinenud Ilvese peas märgati muhku ning käel plaastrit. Pika pinnimise peale laskis kantselei tookord käibele jutu riigipead vaevanud viirusinfektsioonist, ent missugune viirus muhke põhjustab, jäigi saladuseks.
Viimaks, Evelin. Viimastel nädalatel ei ole tervisliku toitumise vastu huvi tundvad koduperenaised Evelinilt enam kuigivõrd juhiseid saanud, mille võrseid süüa ja kust tomateid osta, ent kui valimised saavad läbi, siis hakkab ilmselt jälle pihta. THI-lt tuleks muu hulgas küsida, missugusena näeb tema presidendi abikaasa rolli ning kuidas suhtub tõsiasja, et tema abikaasa on üldjuhul meedias tunduvalt rohkem „pildil“ kui ta ise.
Muidugi võib ja peab rääkima sellest, mismoodi kavatsevad presidendikandidaadid Eesti tulevikku ametisoleku ajal reaalselt mõjutada. Tarandilt tuleb siiski ka midagi konkreetset kätte saada peale selle, et tema programm seisneb programmi puudumises, et algatada tuleb otsevalimiste rahvahääletus ning kandidaadid peaks ametlikult kinnitama tunduvalt varem, kui praegune kord seda ette näeb. Muu hulgas võiks Tarandilt uurida, kas ta on oma abikaasale selle mänedžeritöö eest, mida „etableerunud parteides teevad kümned inimesed“, ka palka maksnud, ning kui on, siis missugusest taskust.
