Vilja Kiisler: Jess, nii tapeti eesti keel

Mul on nälg, mul on nälg, korrutas tütar omaette õhtul voodis. Mis, kas kõht jäi tühjaks või, imestasin. Ei-ei, selgus. Niimoodi pidi lihtsalt rääkima üks tegelane multifilmis. Või nii, jäin mõttesse. Mis mind siin häirib?

Mõtlesin ja taipasin. Mind häirib see, et nii eesti keeles ei räägita. Põhimõtteliselt on nii ju isegi võimalik öelda, aga see pole eesti keelele omane. Fraasid „Ma olen näljane“ või „Mul on nälg“ on eesti keelde tulnud otsetõlgetena inglise keelest. Loomulikul viisil aga öeldakse eesti keeli ikka, et mul on kõht tühi või ma tahan süüa.

Tegelikult olen laste kõnes varemgi märganud asju, mis mulle ei meeldi. Viimati tõi tütar lasteaiast koju väljendi ouch. Kõik pidavat nii rääkima. Kust väljend pärit, pole just keeruline arvata. Seitsmesed klõpsivad ju telekast ise multikaid otsides ning Youtube’i kasutavad nad osavamini kui meie ise.

Kui tänapäeva lapsed rõõmustavad, siis karjuvad nad: „Jee!“ või “Jess!“ Olen oma tütardele sada korda seletanud, et need pole eestikeelsed väljendid. Vaikimisi olen pidanud tunnistama, et ega sellel eksklamatsioonil eesti keeles täpset vastet polegi. Nõukogude lapsed hüüdsid hurraa, aga eestikeelsed „Oi, kui tore“ või „Vahva“ ei läinud kellelegi peale siis ega lähe ka nüüd. Ja nad ütlevad ikka jess, meeldib see mulle või mitte.

Filmitõlgete kvaliteet on kohutav

Ent rohkem kui suvaliselt kanalilt esile klõpsatud multikad või videod netiavarustest mõjutavad lapsi siiski eesti keelde dubleeritud multifilmid, mille tõlke kvaliteet on sageli nii masendavalt halb, et ma kitkun ahastusest juukseid. Eelkõige kehtib see inglise keelest tõlgitud multikate kohta.

DVD-de peal kättesaadavate vene multikate puhul – teles neid ju ei näidata, sest neid osta käib kanalitele üle jõu – on sageli kasutatud vana, nõukaajal valmis tehtud tõlget, mis reeglina kvaliteetne. Minuvanuseid võib mõnel juhul nörritada see, et hääled on „valed“ - st teksti ei loe mitte need, kelle hääletoon on mulle lapsepõlves verre imbunud, vaid teised, nooremad näitlejad. Kelle tämbrid ja intonatsioonid on määratud saama minu laste keeletunde osaks.

Sellest ma parem üldse ei räägi, et Eesti telekanalites näidatavad multikad on suuremalt jaolt talumatu saast, kaheksandajärguline rämpstoodang, mida vaadata piinlik. Kohati lastel endilgi. Aga täiesti küündimatud tõlked ja saamatud dubleeringud rikuvad laste keelevaistu määral, mida me tänaste kogemustega ehk veel hinnata ei oskagi. Nende najal kasvab üles põlvkond, kellele „jess“ ja ouch ongi eestikeelsed sõnad.

Viimseni vihastas mind välja aga Kosmoses näidatav film „Välk“, mida reklaamitakse suuresti just eesti näitlejate häältega. Jah, hääled on tõesti eesti näitlejate omad – ja head. Aga filmi tõlge on talumatu. See ei ole eesti keel, see on inglise keel eesti keeles. Ma ei räägi ainult väljenditest nagu „täiega“ või „absoluutselt“, mis on kahjuks koduneda jõudnud juba paljude täiskasvanutegi keeles.

Ent kui eestikeelses tekstis lausutakse sõnu oh, ok ja wow ka täiesti ameerikaliku intonatsiooniga, siis on kuri karjas. Rääkimata sõnajärjest, mis ei ole eestikeelne. Jah, mõningate idioomide puhul on pingutatud eesti vastete leidmise nimel. Aga mõningad adekvaatselt tõlgitud slängiväljendid ei lepita mind vale intonatsiooni, toorlaenude ja muu ingliskeelsusega eesti keeles.

Rämpstõlked rikuvad keelevaistu

Probleem ei puuduta paraku ainult multifilme. Ka lasteraamatute tõlked on Eesti taasiseseisvuse ajal masendaval kombel alla käinud. Lugeda kannatavad kordustrükid, mille tõlge on valminud paljukirutud nõukaajal – mil tõlgiti siiski kordades hoolikamalt kui tänapäeval. Täna näevad trükivalgust tõlkeraamatud, mille väljaandmist võiks pidada kuriteoks.

Lastele ette lugedes on mulle juba harjumuseks saanud teksti käigupealt toimetada. Vahel juhtub aga, et ütlen teise variandi kui eelmisel korral (lastele ju meeldib üht juttu mitu korda kuulata, pisematele eriti), ja siis nad pahandavad – et „tegelikult“ seisab seal ju midagi muud. Kui vahel mõni koht korrigeerimata jääb, kordavad lapsed järele eesti keeles absurdseid konstruktsioone, mida on valus kuulata.

Kusjuures tõlgetes leidub selliseid vigu, mida on esimesel pilgul raske veaks pidada. Ebaloogilisus peitub sagedasti sõnajärjes, aga ka ebaloomulikus sõnavalikus. Tihtilugu on lauseloogikasse sisse kirjutatud ka eesti keelele võõras intonatsioon – kirjas on laused, mida eesti keelele omase tunnetusega esitada ei saagi.

Valin väga raamatuid, mida ise lastele ostan, aga seda ei tee paraku need, kes raamatuid kingivad. Seetõttu leidub meil kodus lastele mõeldud trükiseid, mille ma heameelega minema viskaksin, kui selleks võimeline oleksin. Kuni ma ette loen, pole häda veel fataalne. Ent kui lapsed juba ise loevad, siis ma nende eest enam käigupealt kehva tõlget toimetada ei saa.

Ent nimelt lapsena ja enamasti mitu korda loetud raamatud kujundavad keelevaistu. Palju kordi vaadatud multikate tämbrid, intonatsioonid ja lauserütmid jäävad meid saatma täiskasvanueani. Minu põlvkonnale võimaldati lapseeas üldiselt head tõlked, ent kes kaitseks tänapäeva lapsi rämpstõlgete eest? Need tapavad keelevaistu korvamatul viisil, ent kaevata pole kellelegi.