Vilja Kiisler: Jagatud elu on pool elu

 (52)
Vilja Kiisler: Jagatud elu on pool elu
Foto: Andres Putting

Ilusa ilmaga on Kadriorus peaaegu võimatu jalutamas käia, kui ei taha kogemata mõnele pildile jääda. Mis on selle tagajärg, et inimesed nii kohutavalt palju pildistavad?

Tiina Jõgeda (EE: Silmad pärani kinni) pakub välja ühe vastuse: inimene kaotab kontakti oma kõrgema minaga ja ei oska seetõttu enam õnnelik olla, ei mõista enam elada siin ja praegu. Õige, ilmselt. Kuigi vaevalt kontakt oma päris minaga see, millele tänapäeva inimene iga päev mõtleb.

Samas: võimalusi elada oma nimelt siin ja praegu pakub meid ümbritsev interaktiivne keskkond tohutumal hulgal: sa võid avaldada oma arvamust reaalajas kommentaariaknas ja saada tagasisidet sekundite jooksul. Sa võid vahendada fotosid suhtlusportaalides ja kogeda, mismoodi näevad sinu tehtud pilte inimesed, kes ei ole olnud seal, kus sina. Sa võid teisel pool maakera elavale sõbrale võtta kõne Skype’is, kuulda tema häält ja näha teda täpselt sellisena, nagu ta parasjagu on — keskkonnas, milles ta viibib.

Jõgeda ei küsi, miks see nii on. Üks võimalik vastus: sest kõik need vahendid, alates fotokast ning lõpetades videokõnedega on olemas. Inimene kipub ikka kasutama võimalusi, mis on, küsimata, kas ta neid ka päriselt vajab. Uut telefoni ostes vaadatakse pigem selle väljanägemist kui küsitakse endalt, kas ma ka kõiki neid tehnilisi võimalusi kasutama hakkan, mida see pakub. Ammugi siis veel, kas need on hädavajalikud.

Teine võimalus on, et lahusolek sisimast minast ei olegi mitte tagajärg, vaid põhjus: mida vähem on meil arusaamist oma olemusest, seda enam kaldume maailma nägema vahendatult, tehniliste võimaluste abil. Kolmas: põhjust ja tagajärge ei saa eristada, tegemist on paralleelsete protsessidega: kontakti kaotamine iseendaga soosib maailma nägemist vahendatult ning vahendatus soodustab omakorda enesest irdumist.

Fotoaparaat on justkui ebatäiusliku inimmälu laiendus: kümne aasta pärast ei mäleta ma ise ehk kõike tollelt toredalt reisilt — vaatan siis pilte ja tuletan nende abil meelde, mida nägin ja kogesin. Pilt võib küll taas esile kutsuda ka läbielatud emotsioonid, ent pilte korduvalt vaadates teisenevad tunded järjest, kuni muutuvad algsega võrreldes tundmatuseni. Pilte nagu oma kunagisi tundeid on nimelt võimalik vaadelda ainult läbi parasjagu aktuaalse kogemustepagasi ja emotsioonihulga prisma. Pildi vaatamine ei aita algse emotsiooni säilitamisele mitte kaasa, vaid soodustab tegelikult selle kustumist.

Järgmine samm hetkekogemuse kustutamise teel on selle jagamine inimestega, keda sa kuigi hästi ei tunne või ei tunne sugugi: kommentaariumis, foorumis, suhtlusportaalis. Sa paned fotod Facebooki üles, et jagada teistega oma elu — nimelt selleks see Facebook ongi, eksju? Räägid nähtust, loetust, kogetust. Kirjutad, mis meeleolu sul parasjagu on. Kajastad oma perekonnaseisu muutumist, lapse sündi. Ja ei mõtle eriti, et peale sõpradeks konfirmeeritute näevad vähemalt osa sinu elust ka sõprade sõbrad. Kelle seas võib olla ka neid, kellest sa eriti ei taha, et nad sinu elust midagi teaksid. Eriti arvestades, et paljud jagavad enda kohta palju isiklikku informatsiooni.

Jagatud mure on pool muret, ütleb vanasõna. Netikeskkonnas on see kehtivuse kaotanud. Kui sa oled tuntud inimene, siis võib jagatud mure tähendada hoopis uudist meedias, mis ei pruugi kaugeltki olla pool muret, vaid hoopis topeltmure. Sinu foorumisse jäetud mureküsimust loevad täiesti võõrad inimesed, kes ei ole kaugeltki kompetentsed sulle nõu andma, peale selle võivad nad olla pahatahtlikud. Selle asemel, et sind raskel hetkel toetada, soovitavad nad sul ennast näiteks põlema panna.

Tõsiasi on see, et kõik avaldatu hakkab elama oma elu. Nõnda, nagu loojal ei ole kontrolli juba ilmunud teose retseptsiooni üle, ei ole seda ka kõigil neil, kes „jagavad oma elu“ interaktiivsetes keskkondades. Kõik, mida sa endast teada annad, satub netinaabritest tõlgendajate kätte. Kõik, mida sa endast ise avaldad — või avaldab keegi teine (kusjuures see võib vabalt olla vale) — jääb internetiavarustesse alles ja võib esile ujuda aastate pärast, kui oled ehk elus täieliku kannapöörde teinud. Erinevalt kirjanikust või kunstnikust, kes loob oma teose pikema aja jooksul ja süvenedes, jagab nn tavaline inimene oma elu hetkeemotsioonide ajel, süsteemitult ja kontrollimatult. Tagasivõtmine on küll võimalik, kuid vahel väga raske.

Kui interaktiivses maailmas ei kehti enam vanasõna „Jagatud mure on pool muret“, kas kehtib siis äkki üks teine: jagajale jäävad näpud? Ent võib-olla jääb hoopis suur arusaamatus ja segadus, tühjus, ebamäärane rahuolematus. Võib-olla ka aegamisi selginev äratundmine, et päriselt on oma elu jagada võimalik ikkagi ainult väga vähestega. Nendega, keda sa hästi tunned — kõneldes silmast silma. Nende vähestega, kes mõistavad ka siis, kui vaikid.