Vilja Kiisler: Isamaa palge peseb Aaviksoo või Kross

Keskerakondliku reha otsa astudes end vabatahtlikult “valgete” erakondade hulgast välja arvanud IRL-il seisab ees tõendamine, et ilus on ikkagi Isamaa pale — sellelt ometi valet maha pesemata.

Vaatama erakonna alalhoidliku ja pragmaatilise osa soovile, et Laar ikka ametisse jääks ning oma poliitilist pagasit ja kogemusi ära kasutades partei kriisist üle tüüriks, kuni avalikkus maha rahuneb ja tasapisi unustama hakkab (valimisteni on ju veel aega), ei ole ametissejäämine Laarile kasulik. Osava suhtleja ja veenva esinejana saaks ta sellegi skandaaliga hakkama, ent tal pole toimunu äraklattimisest midagi võita. Eesti konnatiik on end tema jaoks ammendanud.

Ka erakonna seisukohalt on mõttekam leida uus vapiloom, kes aitaks toimunut unustada uue agenda abil, mis juhib tähelepanu elamislubade skandaalilt kõrvale, mängides eestlasest valija arhetüüpsetel hirmudel ja mitme põlvkonna kätteõpitud emotsioonidel. Vana kuvandiga oskuslikult seotud uued teemad on erakonnale eluliselt vajalikud, sest muidu jääb IRL-i valijal üle ainult oravate poolele üle minna — sotsid jäävad maailmavaate poolest kaugeks, liitumine Vene Erakonnaga peletab veelgi eemale.

Irooniaga pooleks võib öelda, et IRL rakendas elamislubade skandaali kommunikeerides omaenda ridadest võrsunud “valetamisfilosoofi” strateegiat: keegi ei saa meid sundida tõtt rääkima, kui me seda ise ei taha. Riigil — aga miks siis mitte ka erakonnal — on õigus valida pilte, mida avalikkusele edastada. Meil (riigil, aga taas: miks mitte parteil) ei lasu ratsionaalset kohustust pidevalt tõestada, mida ja kuidas ma tegelikult teeme.

Loomulikult on seda põhimõtet rakendanud kõik erakonnad ja nende PR-struktuurid, ent avalikult on seda ärritavat, lausa allkirjade kogumise kampaaniani viinud ideoloogiat arendanud Jaak Aaviksoo, endine kaitse- ja praegune haridusminister, kes 2006. aastal loobus Tartu ülikooli rektori ametist, et ühineda IRL-iga ning kandideerida erakonna esimeheks. Ent Laar haaras ohjad ja Aaviksoo sai tookord lüüa.

Kuulumata vanade isamaalaste ega ka noorte respublikaanide hulka, on Aaviksoo ometi erakonnas saavutanud tugeva positsiooni. Pronkskriisi aegu kindlameelseks ja otsustusvõimeliseks jäänud Aaviksoo mainet määrib enim vahest tema ministeeriumi haldusalasse jäänud Vabadussõja võidusamba rajamise ebameeldivaid episoode tulvil saaga, kuid ristiga Vabaduse väljakul ollakse tänaseks kui paratamatusega leppinud.

Muidugi pole Aaviksoole kasulik, kui talle tema “valetamisfilosoofiat” meelde tuletama hakatakse, ent erakonna sees võidakse mõista, et sellisele maailmavaatele vastava kommunikatsioonistrateegia rakendamisest võib parteile suurt tulu tõusta. Iseasi, kuivõrd suudetakse leppida Aaviksoo “reljeefsuse” ja talle omistatava autoritaarsusega, kuid ega Laargi pole alati pehmetel käppadel käinud ega siidikinnastes toimetanud.

Ent ei maksa unustada teistki meest, kelle tähetund Eesti poliitikas seisab alles ees. Elamislubade skandaali tipus liitus IRL-iga Eerik-Niiles Kross, roheliste ridades “vabatmehena” edutult riigikokku kandideerinud, vahepeal uue rahvusliku erakonna loomise mõttega mänginud tippluuraja, keda eesti ajakirjandus enamasti austavalt julgeolekueksperdiks tituleerib.

Liitumisotsust tähistas Kross tähelepanuväärse avaldusega: “Viimasel nädalal on jäänud küll mulje, et Eesti suurim julgeolekuoht on 147 Putini võimu alt pääseda üritavat Vene ärimeest, kellele Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach aitasid elamisloa hankida. Selline kanapimedus on hirmutav. “ Tõeline julgeolekuoht seisneb Krossi sõnul Kremli ambitsioonis lõhkuda lääne julgeolekuorganisatsioone.

Kross viitab ka võimalusele, et kui näiteks Lätis tekib mõni oskuslikult lavastatud kriis, “millega seoses leiavad venelased võimaluse tulla olukorda oma rahuvalvejõududega stabiliseerima, seisab NATO, aga eriti Eesti ees rida ülitõsiseid küsimusi”. Suurt oskuslikumalt pole ilmselt võimalik juhtunult tähelepanu kõrvale juhtida: ühelt poolt skandaali uurimist nõudvaid jõude naeruvääristades, teiselt poolt arhetüüpsete hirmudega mängides, tegelikult otsesõnu hirmutades.

Loomulikult ei liitunud Kross IRL-iga selleks, et lihtliikmeks jääda. Et partei ei kasutanud võimalust oma poliitilise usaldusväärsuse täielikult nullinud Vaherit taandada ning Krossi asemele panna (juba eelmisel aastal väljendas Kross valmidust siseministri koht vastu võtta), on parteijuhiks pürgimise ambitsioon igati loogiline.

Seostamisest Arctic Sea kaaperdamisega pole Krossil end põhjust eriti segada lasta, sest ajakirjanduse käed jäävad selle juhtumi uurimisel ilmselgelt liiga lühikeseks. Angottisid-Sposatosid omaaegses raudtee erastamise farsis mäletavad ilmselt veel vaid vähesed, samuti riigi ja isikliku rahakoti segaminiajamist aegadel, mil Kross oli riigikantselei koordinatsioonidirektor.

Kui IRL-is oleks olemas enesepuhastustahe, oleks see tänaseks juba ilmnenud. Ja kuivõrd seda ei ole, tõmbub võimalike esimeeste pink veelgi lühemaks, kui ta muidu võiks olla. Kross ja Aaviksoo on mõlemad vägagi pragmaatilised valikud, kes suudavad erakonna nägu pesta nii, et mustus enam välja ei paista.