Vilja Kiisler: Helistasin Ansipile. Kutsuti kaposse
Kuigi peaminister Ansipi mobiiltelefoninumbrit lausa valitsuse kodulehelt ei leia, on see üldiselt olemas kõigis toimetustes. Muidugi ei maksa arvata, et Ansip igal hetkel kõigile kõnedele vastab, ta peab vahepeal tööd ka tegema, aga võimaluse korral võtab ta toru küll. Vahel räägib täitsa pikalt.
Ma ei tea, kui suur on Ansipi numbrit teadvate inimeste hulk, aga ühes on Ansipil õigus: maailmas pole mobiilikõnedele vastavaid peaministreid kuigi palju. Ning eeldatavasti on hea tahtmise korral Ansipi number välja uurida võimalik ka teistel peale ajakirjanike.
Iseasi on see, kuivõrd sisulisi vastuseid on peaministrilt võimalik saada. Kui hiljaaegu levis internetis kulutulena audiofail, milles Tallinna linnapea Edgar Savisaar ajab reformierakondlase Valdo Randpere küsimustele vastuseks süüdimatult lolli jama (mis hääle järgi otsustades on tema enda meelest suurepärane huumor), tuli mulle millegipärast meelde Ansip.
Ei tema, Savisaar ega ükski teine professionaalne poliitik vasta ebamugavatele küsimustele sisuliselt. Ansipi käes on käkitegu peale panna plaat Eesti riigivõlast — mis, nagu kõigile ammugi pähe kulunud, on üks Euroopa väiksemaid –, kui päritakse näiteks töötuse vähendamise võimaluste kohta.
Peaminister on peaminister 24 tundi ööpäevas ning eeldatavasti on mobiiltelefon tal käeulatuses ka magades. Seetõttu on paratamatu, et tema telefoninumbrit kuritarvitatakse. Kui sageli seda juhtub ja missugused need kuritarvitused on, teab Ansip ise kõige paremini.
Telefoniterror on meie mail kahjuks üsna levinud. Kui hädaabitelefonilt ei põlata kellaaega küsida ja uurida, kust saaks osta väikese pudeliga mõnusat deodoranti, siis võib vaid kujutleda, missugustes küsimustes Ansipi poole pöördutakse. Eks temast hakkab ju „kogu see s… pihta“, nagu „rahva“ seast pärit liba-Savisaar kunagi vähekogenud ajakirjanikule edastas.
Paraku selgub, et peaministrile ei helista öösel sugugi mitte ainult vähese haridusega inimesed, kellel on aga enamasti seda tugevam „sotsiaalne närv“. Kultuuris ja Elus (http://kultuur.elu.ee/ke502_raukas.htm#top) sisepagulasest vaimuinimesena esitletav Mart Raukas, kes valimas ei käi ja televiisorit ei vaata, on oma moraalsete kohustuste täitmiseks valinud „veidi privaatsema ja ehk koguni terroristlikuma viisi“.
„Helistasin Ansipile. See oli paar päeva enne seda, kui meie kaks sõdurit Afganistanis korraga surma said. Aeg oli üpris hiline ja tõenäoliselt ajas mu kõne ta magamise pealt üles.
Ta küsis, kes te olete? Ma olin mõni hetk vait ja küsisin talt vastu: ja kes teie selline olete? Siis järgnes pikem vaikus. Ütlesin talle iga sõna rõhutades: „Vii väed Afganistanist välja!”“
„Üldiselt ma ei sinata,“ jätkab filosoofiaprofessor. „Aga sel korral tundus sinatamine väga loomulik.“ Ta põhjendab oma tegevust: „Oli see mingi põhimõte, mis sundis mind helistama? Ei, inimesel on ka sotsiaalne sensitiivsus, mida on mõnikord moraalne kohustus väljendada taolisel tavatul viisil.“
Intervjuust ei selgu, kas Raukas end viimaks ka tutvustas või lõpetas kõne pärast sõnumi edastamist. Küll aga ilmneb, et tal tuli oma teo pärast hiljem kapos aru andmas käia. Erinevalt nn tavainimesest haaras Raukas kapo omadega silmitsi sattudes ohjad enda kätte: selle asemel, et end üle kuulata lasta, pidas neile kogenud koolitajana loengu. Nn tavainimese loengut kapos ilmselt ära kuulama ei hakata.
Mismoodi teeb kapo vahet peaministrile helistavate süütute ullikeste ja reaalselt halbade kavatsustega tegelaste vahel, on avalikkusele tundmatu maa. Samuti see, mil määral üldse Ansipi (ja teiste riigivõimu esindajate) poole pöördujate tausta uuritakse ning missuguseid vahendeid selleks kasutatakse.
Missuguste kriteeriumite põhjal otsustatakse, kas helistaja isikut üldse on vaja kindlaks teha või mitte? Üks võimalik vastus on, et kapo uurib välja kõigi nende pöördujate tausta, kes oma nime ei ütle või kelle nime Ansip (või mõni teine võtmepoliitik) ei tea, vähemasti juhul, kui sõnumi sisu seda nõuab või kui pöördumiste hulk hakkab segama peaministri igapäevatööd.
Mis tähendab, et peaministri ja teiste tipp-poliitikute suhtelise avatuse hind on kapo lakkamatu tegevus „riigi sisejulgeoleku tagamisel“. Eales ei või ju teada, missugust laadi „sotsiaalne sensitiivsus“ võib riigile ohtlikuks osutada.
