Vilja Kiisler: Asjad, millesse tark ei puutu

 (101)
Vilja Kiisler
Foto: DELFI

Kunagine sci-fi-sari „X-files“ alustas iga seeriat kuulsaks saanud sõnadega: „Valitsus salgab juhtunut. /---/ Tõde on kusagil olemas.“ Mulder ja Scully lahendasid iga kord kummalisi ja õõvastavaid juhtumeid, kuigi mitte päris iga kord ei pääsenud võidule „tõde“. Siiski kandis sarja usk selle tõe olemasolusse.

Tänapäeva läänelikule demokraatiale on omane, et salapärasuse looriga kaetud juhtumid, millest võidakse kahtlustada, et need leiavad aset (eelkõige suurriikide) valitsuste teadmisel, korraldusel või vaikival heakskiidul, põhjustades kannatusi või surma „tavalistele inimestele“, jäävadki eelkõige filmikunsti või ulmekirjanduse teemaringiks. Kunstis ja ulmes võivad paranoiateoreetikud oma salajasi kartusi, kahtlusi ja hirme repressioone kartmata välja elada, see kuulub demokraatia juurde.

Ent on olemas teemasid, mille teaduslik või ka näiteks ajakirjanduslik käsitlemine ei kuulu hea tooni juurde ja võib autori renomeed kahjustada. Nii teaduslik kui ka ajakirjanduslik lähenemine eeldavad nimelt, et mingi nähtuse uurimiseks on olemas küllaldaselt informatsiooni. Ja kuigi nii teaduses kui ka ajakirjanduses nagu kõigis muudeski eluvaldkondades on fantaasia ja kujutlusvõime olemasolu kasulik, pole need siiski põhilised töövahendid.

Paranoiateoreetik jookseb peaga vastu seina

Selliseid puslesid, kus osa pildi tükke on puudu, panevad info nappust fantaasiaga kombineerides kokku eelkõige need, keda läänelik avalikkus enamasti kuigi tõsiselt ei võta: isehakanud teadlased, iseõppinud uurijad, omal käel probleeme lahendavad, tihtilugu kõigi ja kõigega opositsioonis olevad veidrikud. Sääraste vandenõuteoreetikute silmaring võib küll olla üllatavalt lai, ent nad ei märka tihtilugu uurimistööle vastu tulevat seina. Teadagi, kuidas peaga vastu seina jooksmine lõpeb: pea osutub õrnemaks kui sein.

Isegi kui analüütilise mõistuse ja loova fantaasia koostöös ning kogu olemasolevat informatsiooni kasutades kokku pandud tervikpilt on üldjoontes õige, pole kõnealustel tõsiseltvõetamatutel mitte kunagi võimalik tõestada, et nad on „tõeni“ jõudnud. „Tõde“ võib mõningatel puhkudel olla niivõrd ebamugav ja mõjuvõimsatele huvigruppidele niivõrd kahjulik, et see ei tule kunagi ilmsiks. On valdkondi, mille olemasolust on teadlik enamik inimesi, ent millega tegelemist ei peeta mõttekaks, sest on ette teada, et see ei vii mitte kuhugi.

Ent kindlasti on ka nimelt nn paranoiateoreetikute endi fanaatilisus teatud teemasid diskrediteerinud. Nemad ajavad oma „joru“ edasi, sellal kui „tark inimene“ on ammugi ära tundnud, et on aeg järele jätta. Seetõttu osutuvad need „ühe asja ajajad“ alati marginaalideks, kelle olemasolu kuulub küll demokraatia juurde, ent neil ei ole lootust pälvida tunnustust.

Sest demokraatia tähendab teatavasti enamuse võimu vähemuse üle. Vähemustel lubatakse olemas olla, oma õiguse ja tõekspidamiste eest võidelda — aga neil ei maksa endale illusioone teha küsimuses, kelle arvamus peale jääb. Ükskõik kui valjusti nad ka ei kisa, läheb karavan ikka edasi. „Reaalses“ maailmas elavad inimesed saavad aru, et isegi kui ametlikus versioonis on midagi nihu, siis ei ole nende võimuses tõde välja selgitada. Ja nad lepivad sellega.

Peavoolust kõrvalejäämise lühike õpetus

Nimetan järgnevas mõned sellised valdkonnad, millest kõnelemine ei kuulu hea tooni juurde ning mille käsitleja teeb üldjuhul endale kahju, suutmata ka „asja enda“ selgitamiseks midagi ära teha. Loomulikult ei ole see loend täielik ja kuulub hea lugeja poolt täiendamisele.

1. Rahvusvaheline imperialism. Sõnaühend ise on pärit nõukogude ajast ning enamasti kasutati seda irooniliselt: nõukogude riigi põhivaenlased olid mäletavasti kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism. Seega mõeldi rahvusvahelise imperialismi all vääramatut jõudu, mille mõjutamise võimalused meil puudusid, ning iroonia kaudu seati kahtluse alla nähtuse olemasolu üleüldse — kuidas ikka võidelda millegagi, mida keegi pole oma silmaga näinud.

See ebareaalsuse looriga kaetud nähtus võiks olemas olla ka tänapäeval, kuigi nii head ja kõlavat, üleüldiselt käibivat sõnaühendit pole asemele leitud. Üheks põhjuseks on kahtlemata see, et need, keda enne nimetati imperialistideks, on nüüd ju meie sõbrad ja liitlased, ning meie ise oleme saanud „kapitalistliku“ majandussüsteemi osaks. Seetõttu ei sobi meil arvata, et suurriigid kaitsevad võiksid oma huve kaitsta kaheldavatel viisidel.

Ei ole ka kohane arvata, et meie majanduslikud ja sõjalised liitlased võiksid meie selja taga midagi kokku leppida, see tähendaks usaldamatust ja tänamatust. Võib küll intellektuaalselt teravmeelitseda äri ja poliitika seoste üle, aga pole eriti tark arutleda selle üle, missugustel viisidel on omavahel seotud näiteks suured rahvusvahelised korporatsioonid ja valitsused. Konkreetsete juhtumite puhul jääb paranoiateoreetik igal juhul ebamugavasse olukorda, sest tal pole tõendeid.

2. Kahtlemine katastroofide põhjuste ametlikes uurimustulemustes. Eriti markantne näide on muidugi 11/9. On kirjutatud pikki ja põhjalikke käsitlusi, kuidas need „islamiterroristid“, kes ametliku versiooni järgi Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidesse sisse lendasid, poleks saanud seda mitte kuidagi teha — ei väljaõppe, kogemuste ega logistiliste võimaluste poolest. On juhitud tähelepanu sellele, et meil napib materiaalseid tõendeid selle kohta, et kõik toimus nii, nagu ametlik raport kinnitab.

Ent katsu sa tõestada, et kõik ei olnudki nii. Paranoiateoreetik võib väita, et tegelikult lasksid kaksiktornid õhku ameeriklased ise, alustamaks sõda poolmüstilise al-Qaidaga, sõda Afganistanis ja Iraagis ja võib-olla ka Iraanis, aga kuhu ta sellega jõuab? Avalda näiteks kahtlust, kas Osama bin Laden ikka üldse olemas ongi, ja kohe oledki marginaalide poolel.

Lähedane näide võiks olla Estonia hukk. Kes seda enam mäletab, mitu korda on katastroofi põhjuste uurimise komisjone loodud ja laiali saadetud või mitu korda on uurimise uut algatamist nõutud. Ametlik tulemus on käibele lastud ja domineerib. Isegi kui keegi seda tegelikult eriti ei usu, pole võimalik tõendada ka midagi muud. Tõe teadasaamine Estonia kohta eeldaks poliitilist tahet, ent seda pole mitte ühelgi asjaga otseselt või kaudselt seotud valitsusel. Nõnda jäävad ennast igavesti totraks tegema need, kes omast meelest kapten Pihti kuskil palmisaarel nägid.

3. Vabamüürlased. See teema viib kõneleja täiesti garanteeritud libedale pinnale, kust libastumata pääseda pole võimalik. Kõik justkui teavad, et vabamüürlus oli, on ja jääb, aga sellest rääkida pole asjatundmatul mõtet — asjatundmatuks aga kvalifitseeruvad kõik, kes pole ise asjaga seotud.

Tegelikult tegutseb Eestiski Vabamüürlaste Suurloož ning neil on isegi oma kodulehekülg. Iga soovija võib sealt lugeda, missugused on vabamüürluse põhimõtted ning traditsioonid maailmas ja Eestis. Kui mõnele tundub, et see info on valikuline, siis tuleks tal mõista, et see kuulub „asja enese“ juurde — põhiline informatsioon selle liikumise kohta ei olegi avalik, ei ole seda kunagi olnud ega ole ka tulevikus.

Oma veebiküljed on ka neil, kes vabamüürlasi „paljastavad“ ning toovad avalikkuse ette vabamüürlaste „varjatud valesid“ ja ja salajasi rituaale. Arusaamatuks jääb, kust nad omast meelest seda kõike „teavad“. Ent igale „terve mõistusega“ inimesele on selge, et vabamüürlust ei saa paljastada ega sellega võidelda.

4. Juutide vandenõu. Kui vabamüürlaste vandenõuga maailma arusaamatuid arenguid enam põhjendada ei saa, siis võtavad paranoiateoreetikud appi juutide vandenõu. Ka sellest pole võimalik kõnelda tõsiseltvõetavalt. Selleks, et juutlust ja selle maailmaajaloolist rolli tõsiseltvõetavalt käsitleda, on väga vähestel kompetentsi. Vähesed kompetentsed ei pruugi aga mõningatel põhjustel kõnelda tahta.

5. Naiste õiguste eest võitlemine, võrdõiguslikkus, feminism. Naiste õigustest kõnelemine võib tunduda väga moodne, aga lääne inimene kõneleb sellest meelsamini juhul, kui juttu on näiteks Saudi Araabiast, mitte sellest riigist, kus ise elatakse. Ükskõik kui palju lääs ka naise õigustest ei räägiks, peetakse meest vaikivalt ikkagi rohkem inimeseks kui naist.

Naisel on näiteks igati kasulikum kinnitada, et talle pole kunagi vähem palka makstud selle pärast, et ta on naine. Kui ta väidab vastupidist, siis osutub ta ebamugavaks partneriks, kes võib oma õigusi taga nõudma hakata kõige ebasobivamal hetkel. Usaldusväärne on naine siis, kui tegutseb meeste reeglite järgi.

6. Loomade, laste õiguste eest võitlemine. Looduskaitse. Taimetoitlus. Kõiki nimetatuid seob seismine selle või nende eest, kes ise seda mingil põhjusel teha ei saa või kelle hääl oleks liiga nõrk. Muidugi, loomakaitsjad ja abordivastased võivad tänavatele tulla ja oma loosungeid hüüda, see kuulub demokraatia juurde. Aga lai avalikkus on vaikivalt kokku leppinud, et see ei muuda asja.

Kui keegi hakkab rääkima loomade kannatustest loomkatsete puhul või veel sündimata laste eluõigusest, siis lastakse tal küll rääkida, ent lääneliku demokraatia normid teeb siiski täiskasvanu. Tema otsustab ise, kas ta saab järglasi või mitte ning kas ta näiteks juba sündinut rinnaga toidab või mitte. Näiteks need, kes arvavad, et vastsündinul on õigus ema lähedusele ja rinnapiimale, diskrimineerivad naist. Loomakaitsjaid ja taimetoitlasi peetakse üldjuhul veidrikeks ning jutuga sellest, et ka loomal või taimel on hing, võib ennast ainult naeruväärseks teha.

7. Mittekristlased. Tänapäeva lääne inimene on üldjuhul kas kristlane või uskmatu. Kõiki teisi religioone peab moodne lääs põhimõtteliselt ikkagi marginaalide asjaks. Salliv läänlane suhtub küll muid jumalaid uskuvatesse inimestesse üldjuhul tolerantselt, aga mittekristlased on igal juhul ikkagi need „teised“, sest nad ei ole niisugused, nagu „meie“. Seda suhtumist ei panda mitte kunagi sõnadesse, sest see on ebaviisakas ja „poliitiliselt ebakorrektne“, aga ta on olemas.

8. Väikeriigid ja nende kodanikud. Põhimõtteliselt kuuluvad moodsa lääne seisukohalt marginaalide hulka ka väikeriigid ja väikerahvuste esindajad. „Normaalne“ on olla mõne suurriigi kodanik ja suure rahvuse esindaja. „Normaalne“ on olla ka kosmopoliit ja jutlustada multikultuursust, sisimas siiski teades, et valge mees teeb reeglid ja võidab alati.

Kõigi nende jaoks, kellel tekib kiusatus eeltoodust järeldusi tegema hakata, lisan lõpetuseks Heiti Talviku read:

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.