Vilja Kiisler: Andke Eesti sõdurile inimese nägu tagasi!
Seega on sisuliselt keelatud ennast väljendada kõigil neil, kellel on valusalt kahju ja kurb, aga kes ei mõista, et see kõik oli „Eesti vabaduse nimel“. „Kapral Agris Hutrof on andnud Eesti eest ülima, oma elu,“ seisab Ansipi, Laari ja Paeti ühises avalduses. „Meid on üks vähem. Aga meie riik, meie iseolemine on Agrise elutöö võrra, Agrise eneseohverduse võrra kindlam.“
Kes tunneb, et see ei ole tõsi, peaks justkui vait olema – sest muidu ei austa ta pere ja sõprade leina. Kes tunneb, et talle tegelikult armutult valetatakse, peaks häbist maa alla vajuma, sest ametlikus versioonis kahelda ja küsimusi esitada tähendab lähedaste tunnete solvamist, oma riigi põlgamist niikuinii. On kindel, piiratud hulk väljendusi ja tundetoone, mida missioonil hukkunud sõduri surma puhul tohib tarvitada. Iga kõrvalekaldumist ootab hukkamõist.
Kas on võimalik langenule, temast maha jäänud naisele ja lastele kõigest südamest kaasa tunda – ning ikkagi küsida valusaid küsimusi, selle üle otsustamine jääb igaühe enda asjaks. Samamoodi nagu sellegi üle: kas on võimalik armastada oma riiki, aga ometi mitte olla nõus sellega, mida selle juhid ainuõigena esitavad. Minu meelest tegelikult ainult niimoodi ongi võimalik. Kui armastust ja kaasatundmist ei ole, siis on ju ükskõik, siis ollaksegi vait ja nõus, ja küsida ja mõtelda pole vaja.
Eesti sõdur on väsinud
Sõda Afganistanis on kestnud kümme aastat, Eesti osaleb NATO rahvusvaheliste julgeolekutagamisjõudude koosseisus alates 2003. Sellal kui USA on teatanud, et hakkab vägesid välja tooma 2014. aastal (tõsi, tähtaegu on välja käidud varemgi), ei toimu Eestis vähimatki avalikku arutelu selle üle, millal peaksid lahkuma Eesti sõdurid. Missiooni pikendamine on iga kord käinud ilma sisulise debatita, justkui oleks Eesti sõdimine Afganistanis meie rahvusvaheliste suhete seisukohalt conditio sine qua non.
Scoutspataljoni ülem, kolonelleitnant Vahur Karus on ajakirjanduse veergudel tunnistanud, et Afganistanis teenivad Eesti sõdurid on väsinud ja vajavad hädasti puhkust. „Mul oleks hea meel, kui paneksime hommepäev selle poe seal kokku,“ ütleb harvanähtava siiruse ja otsekohesusega. „Aga kuni meil on ainult üks pataljon, kes missiooni kannab, on reaalsus see, et vanad on väsinud ja noored veel ei oska.“ (PM)
Kas Agris Hutrofi hukkumine ja veel kolme eestlase haavatasaamine võis olla põhjustatud üleväsimusest või masendusest, ei saa me ilmselt kunagi teada. Eeskirjad võivad olla ranged ning neid võidakse ka rangelt järgida, ent sõduri hingeseisundit ja sõjaväsimust ei mõõta ei ole lihtne. Rääkimata psüühilisest pingest, mis sõjaväljal viibimise juurde paratamatult kuulub. Et see mõjutab posttraumaatilise stressi kujul kogu inimese edasist elu, sellest pole meil kombeks veel eriti rääkida.
Kas ma võin tappa?
„Bhagavadgitas“ (vanaindia eepose „Mahabharata“ osa), küsib väejuht Ardžuna (Pandu kolmas poeg) Krišnalt mure ja ahastusega: „Oi Deemonitapja, kuidas ma küll tõstan lahingus vibu Bhišma (Pandu onu ja vastaspoole, Kauravate vägede ülemjuhataja) ja Drona (sõjakunsti õpetaja, kes võitles Kauravate poolel, st Pandavate vastu) vastu? Nad väärivad vaid austust, oh Vaenlaste Hävitaja. /---/ Ma ei tea, mis on väärikam: kas võita või olla võidetud? Meie ees seisavad Dhritaraštra (Pandu vend, st Ardžuna onu) pojad, neid tappes kaob ka enesel soov elada. Mu südant piinab haleduse häbiplekk ja mu sõgestunud meel ei taipa Seadmust.“
Krišna vastab: „Kui sa sellest seadmuslikust sõjast osa ei võta, siis teed pattu, hüljates oma seadmuse ja au, ning sinust hakatakse kõnelema kui autust; kuulsale on aga autus hullem kui surm. Suured sõjavankrivõitlejad arvavad, et sa jätsid lahinguvälja hirmust. Nad on sind kõrgelt hinnanud, nüüd aga hakkavad pidama tühiseks.“
Paljugi on Krišnal veel öelda selle kohta, miks peab Ardžuna oma kahtlustest üle saama ning siiski võitlema. Suur osa neist põhjendustest on tänapäeva lääne inimesele tundmatud ja täiesti arusaamatud: taassünniteooria; selle tundmine, kes on Sündimatu, Igavene, Muutumatu ja Ürgne; tegutsemine tegutsemata ehk oma tegutsemise viljade loovutamine, selle asemel et neisse kiinduda.
Samas ei olnud keegi neil ammustel, võiks öelda, barbaarsetel aegadel midagi kuulnud humanismist, mis on tunduvalt uuema aja leiutis, ega inimõigustest, mis on veelgi uuema aja termin. Suhtumine inimelu väärtusse oli siis hoopis teistsugune kui praegu, kui ka selle taga seisev filosoofia võib-olla sügavam kui kogu uusaaja mõtlemine kokku.
Sõduril on õigus inimlikkusele
Missuguseid sisevõitlusi teevad läbi meie sõdurid Afganistanis, sellest ei tea me midagi. Nad ei tohi sellest rääkida. Mitte ükski naasnutest pole avalikult kõnelnud, mida ta tundis, kui oli sunnitud vastase tapma – olgu siis kindlalt paika pandud lahingülesande käigus või lihtsalt selleks, et ise ellu jääda (Vene väe koosseisus Afganistanis sõdinud on siiski autentsemaid mälestusi avaldanud).
Sellest, et tuleb tappa, ei peeta sobivaks üleüldse rääkida, samas kui kõik teavad, et sõja juurde kuulub tapmine samasugusel viisil nagu oht ise elu kaotada. See on ka põhjus, miks ametlik retoorika tekitab kõhedust. Ta osatab pidevalt kohutavat, käsitamatut vastuolu: tapmine kuulub sõjamehe elu juurde, aga sellest, mida see sõdurile kui inimesele tähendab, tuleb vaikida, täpselt nagu sellestki, et need, kes Afganistanis surma saavad, on samuti inimesed – oma väärtushinnangute, tõekspidamiste, uskumuste ja armastusega.
Ametlik retoorika näitab „meie omasid“ tingimata heade, positiivsete, kangelaslikena ning võtab neilt sellega inimlikkuse, millesse kuulub valu, kahtlemine, süütunne ja piin – see ei saa teistmoodi olla, kui elukutsesse kuulub teiste elude võtmine. Muidugi leidub suur mass neid, kelle meelest see kõik on paratamatu, õige ja vältimatu, ent aastasadade vältel on kujunenud ka teistsugune arusaam: inimelu on väärtus, mida olematuks muuta või millegi muuga korvata pole võimalik.
Seetõttu on vältimatu, et Eesti osalemise üle Afganistanis algaks ometi kord laiapõhjaline diskussioon: nii poliitilises plaanis kui ka üldinimlikus. Poliitilises plaanis tähendab see julgust küsida, kuivõrd õigustatud on Eesti osalemine Afganistani sõjas olnud ning millega – tegelikult – on põhjendatav meie pikaajaline sealviibimine olukorras, kus Eestit keegi ei ründa. Kelle huvisid Eesti päriselt kaitseb?
Üldinimlikus plaanis on aga on hädavajalik sõduritele tagasi anda nende inimlik mõõde, mille ametlik retoorika on neilt ebaõiglaselt röövinud. Sõdur võib olla, aga inimene peab olema – selle äratundmiseni jõudnud missioonisõduritel ei tohi suud sulgeda. Varem või hiljem tekivad neil kõik need inimeseks olemise juurde kuuluvad küsimused, mille üle järelemõtlemiseks sõjaväljal võib-olla aega ei olnud – siis ei tohi neid üksi jätta.
