Meie jõukamatel Läänemere-naabritel on maksukoormus alates 43,5% Soomes kuni 49,1% Taanis. Euroopa Liidu keskmine näitab selget maksukoormuse kasvu viimastel aastatel.

Tänaseks tuleb meie koalitsiooniisadel mokaotsast tunnistada, et maksulubaduste mull on lõhkenud ning nii madala maksukoormusega pole võimalik Eesti riiki pidada. Meie rikkad ja maailma kõige konkurentsivõimelisemad lähinaabrid Põhjamaadest kulutavad avaliku sektori kaudu oluliselt suuremal määral vahendeid oma riikide arendamiseks.Eesti konkurentsivõime on aga viimastel aastatel pidevalt langenud.

Kuidas aga oleme sattunud sellisesse olukorda, et võistleme Rumeeniaga madalate maksude pärast ning loobunud konkureerimast Skandinaavia riikidega heaolu ja konkurentsivõime pärast?

Maksukoormuse vahe tuleb sisse loomulikult isiku ja ettevõtte tulumaksu madala taseme pärast. Eesti on ettevõtte tulumaksu mahu poolest viimasel kohal EL-is, samuti üsna lõpus isiku tulumaksu poolest.

Meie maksupoliitika eesmärk saab laias laastus olla ainult üks — Eesti riigi jätkusuutlikkuse tagamine ja ühiskonna heaolu maksimeerimine. Tulumaksude alandamisega kaasnenud populistlikul retoorikal — „Jätame rohkem raha inimeste taskusse“ või „Hoiame investeerimiskliima atraktiivse“ pole mingit seost ei maksuteooria ega ühiskonna vajadustega.

Kui eraostude puhul jälgime hoolega, mida me oma raha eest saame, siis maksukoormuse puhul seda aspekti ei märgata. Keegi ei kurda moodsates kaubakeskustes shoppamisel tehtud väljaminekute „talumatu koormuse“ üle, nagu sageli kuuleme öeldavat maksude kohta. Aga on ju olemas selge seos maksude ja avaliku sektorist saadavate teenuste vahel!

Pole ka mingit tõendust selle kohta, et erasektor teeb keskeltläbi targemaid kulutamisotsuseid kui avalik sektor. Viimaste aastate kogemus näitab ilmselt vastupidist — riik oleks osanud raha targemini kasutada hariduse ja infrastruktuuri arendamisel selmet lisada maksualanduste kaudu raha tarbimispeo õhutamiseks. Ka pole mitte mingit empiirilist kinnitust sellele, et ettevõtte kasumimaksu puudumine soodustaks välisinvesteeringuid.

Mis siis edasi teha? Valik on üsna selge — tulumaksu tuleb tõsta! Me ei saa tõsta tarbimismakse, sest nende osakaal on ammu ületanud mõistliku taseme eelarvetulude osana. Tarbimismaksude tõstmine peletab siit nii kodumaised ostjad kui ilmamaised shoppajad. Ka ei saa tõsta sotsiaalkindlustusmaksu, ka selle tase on liiga kõrge.

Tuleb aga taastada vana hea ettevõtte tulumaks tema klassikalisel kujul. Täna on Eesti ainuke lollike Euroopa Liidus, kes kingib oma ettevõtte tulumaksubaasi välisriikide eelarvetesse. Jääb saamata vähemalt 4-5 miljardit krooni, mida suurel määral korjavad kokku teiste riikide eelarved.

Rõhutan veelkord: viimased OECD analüüsid näitavad, et puudub igasugune seos ettevõtte tulumaksu nominaalmäära ja riiki tehtavate välisinvesteeringute vahel. Samuti tähendab kasumimaksu puudumine otseselt turumajanduse eitamist, sest majandustehingud ei toimu ekvivalentsel alusel. Ettevõtted saavad tarbida hüvesid, mille eest nad ei maksa.

Kasumimaksu kehtestamine klassikalisel kujul võimaldaks maksubaasi laiendada, suurendada riigi tulusid ja alandada maksumäära. Lisaks saaks vähendada sotsiaalmaksumäära, mis oleks ka oluline ettevõtluse ja tööhõive seisukohast lähtudes.

Eesti riigi juhid peaksid tegutsema riigi arengu huvides, aga mitte mingeid mõttetuid maksualanduse rekordeid püstitama. Riigil on täpselt raha nii palju, kui on otsustatud kokku koguda ja Eesti neid vahendeid ka vajab. Keegi ei räägi siin maksukoormuse järelejõudmises Skandinaavia tippudele, aga ilma maksutõusuta pole arengut loota.