Viktor Trasberg: Ansipi aja hiilgus ja viletsus

 (78)
Viktor Trasberg: Ansipi aja hiilgus ja viletsus
Erakogu

Meie tänasel peaministril täitus hiljuti viis järjestikust aastat valitsusjuhiks olemist, mis on selgelt tubli saavutus Eesti uuema aja poliitilises ajaloos. Aeg on aga olnud äärmiselt vastuoluline, pakkudes nii hingematvalt suurt majanduskasvu kui ka hämmastavat kiiret langust.

Eelmisel aastal vähenes meie SKP 3,6%. Viimased statistikaameti arvud näitavad ligikaudu 16% kvartaalset majanduslangust. Eestist, Euroopa Liidu ühest hiljutisest kasvutšempionist, on saanud üks kõige kiiremini kukkuva majandusega riik.

Asjaolud on tänaseks sealmaal, et piisab veel nelja-viieprotsendisest koguprodukti langusest, et kukkuda madalamale SKP tasemele, kui oli viis-kuus aastat tagasi. Mis tundub vägagi reaalne olevat. Eesti valitsusjuht satuks pretsedenditusse olukorda, kus pärast nii pikka ametiolemist polegi algtasemest kaugemale jõutud.

Sellega ühenduses tekib mitmeid huvitavaid mõtteseoseid. Esiteks, kuidas siis nimetatud perioodi tõlgendada-hinnata? Teiseks, mida oleks sellest õppida?

Kui oleme kogumajanduse taseme poolest jõudnud tagasi jõudnud viie-kuue aasta tagusesse aega, tundub kuidagi kohatu rääkida meie fenomenaalsest edust ja kogu Euroopale eeskujuks olemisest. Nimetatud perioodi vältel on valitsuses olnud kõik meie suuremad erakonnad ning vastutamisrõõmu jagub nende kõikide vahel. Kuna aga peaministriks on kogu aeg olnud Andrus Ansip, siis nimetagem seda perioodi Ansipi ajaks, sidumata seda siiski personaalselt ainult peaministri või tema partei tegemistega.

Õpikunäide, kuidas riiki valesti juhtida

Ühelt poolt on meie jõukus silmanähtavalt suurenenud ja enesekindlus tõusnud. Oleme osa Euroopast. Teiselt poolt on Eesti pakkunud õpikunäite sellest, kuidas riigi majandust valesti juhtida. 16% majanduslangust lubab seda kaheldamatult väita. Meie majanduse viisaastak pakub kõige ehedama näite sellest, mis juhtub, kui lähtutakse populismist ja parteipoliitilistest dogmadest, ignoreerides samal ajal elementaarseid majandusteoreetilisi põhimõtteid. 

Eesti kiire majanduskasv vahetult pärast Euroopa Liiduga ühinemist ei olnud tingitud mitte meie erakordselt targast majanduspoliitikast ja maksusüsteemist, vaid ühekordsete ja erandlike tingimuste kokkulangemisest. EL-iga ühinemise mõju ja soodsad laenutingimused õhutasid sisetarbimist ja sellel põhinevat majanduskasvu. Samalaadne oli olukord kõigis uutes EL-i maadele.

Paljud neist suutsid laenamisel ja sisenõudlusel põhinevat ülekuumenemist aga vältida. Eesti toimis vastupidi — selmet pidurdada ülekate minevat majandusaktiivsust, küttis fiskaalpoliitikaga veel hagu juurde. Siinjuures ei maksa süüdistada pankasid, et miks nad siis nii palju laenasid. Küsimus on ikka selles, et kus siis riik oli, mis oleks pidanud maksude ja muude piirangutega üleliigse tarbimise ära neutraliseerima.

Vabad elamispinnad majandust ei arenda

Lühiajaline ja väga kiire kasv võimendas mitmeid hädasid, mis eriti ilmekalt ka käesolevas majanduslanguses esile tulevad. Esiteks, hõive ja tootmisstruktuuri väärastumine ja Eesti konkurentsipositsiooni nõrgenemine välisturgudel. Tööjõud ja kapital suundus vähetootlikesse sisetarbimisele suunatud harudesse ja vähenes motivatsioon välisturgudele minna. 

Teiseks, pidurdus veelgi majanduskasvu põhitegurite — infrastruktuuri, hariduse tervishoiu ja muude avaliku sektori teenususte väljaarendamine. Need kulud jäid lihtsalt tegemata ja ühiskonna ressursid jaotusid ümber elamute ja kaubakeskuste arendamiseks. Meil pole pika perioodi jooksul toimunud infrastruktuuri sisulist arengut ja haridussüsteemi efektiivset ümberkujundamist. Küll on aga täna palju vakantset elamis- ja kaubanduspinda, mis kahjuks ei aita kaasa uuele majandustõusule.

Kolmandaks, kiire majanduskasv on hägustanud ühiskonna arusaama turumajanduse olemusest. Mõtlen siinjuurest meie siirast küündimatust mõista avaliku sektori rolli turumajanduses ning Eesti-suguses väikeriigis. Siinjuures on tegemist kahetise probleemiga — kuidas avaliku sektorit rahastada ja missugune on riigi osa majandustsükli juhtimisel.

Teed jäid ehitamata, arstid läksid välismaale

Parlamendi juhtiverakondade tulu- ja kasumimaksuparanoiad on muutnud Eesti riigieelarve eluvõimetuks. Avalik sektor ei jõua alarahastatuse tõttu enam erasektorit üleval pidada. Või ütleme pehmemalt ja täpsemalt — meie tänase maksukoormuse ja struktuuri juures ei ole võimalik arendada infrastruktuuri ja reformida haridust ning tervishoidu sellisel moel, mis tagaks erasektori arenguvõimalused.

Väide, et avalik sektor tuleks tagasi tõmmata viie aasta tagusele tasemele, on naeruväärne — selleks peaks Eesti suutma läbi viia üleeuroopalise deflatsiooni ja alandama oluliselt meditsiinisektori palka Põhjamaades. Õige oleks hoopis tunnistada, et ka viis aastat tagasi oli avalik sektor suurel määral alarahastatud, aga riik jättis lihtsalt teed ehitamata, peletas arstid välismaale ja suretas välja haridussüsteemi. Selle fiskaalse küündimatuse tulemust me täna ka „naudime“.

Ka riigi roll tänases kriisi on kummatine. Majandusteooria on toonud välja seose, et väikeses avatud ning fikseeritud vahetuskursiga majanduses on fiskaalekspansiooni abil võimalik majandusaktiivsust suurendada. Eesti on aga toiminud ka siin vastupidi majandusloogikale — avaliku sektori kulude kokkutõmme kriisiolukorras võimendab majanduslangust veelgi. Ja kokkuvõttes survestab riigi ja kohalike omavalitsuste büdžetti veelgi jõhkramalt.