Viktor Siilats: Mida teha Estonian Airiga?
Lõpuks sain siiski koju ühe ümberistumisega ja Brüsseli kaudu. Rahvasuu teab rääkida, et see marsruut püsib vaid tänu justiitsminister Langi pingutustele. Ja ennäe, minister oligi tõepoolest Brüsselist Tallinna suunduvas lennukis, kusjuures ülisuureks paisutatud äriklassiga Boeing oli üpris täis.
Sellegipoolest on Estonian Air kahjumis ja vajab lisaraha. Eesti riik on selles äriühingus kõigest blokeeriva osalusega kaasaktsionär.
Kui majandusministeerium tegeleks majandusega ning tema lennundus- ja merendusosakond lennunduse ja merendusega, siis teaksid nad juba ammu, mis Estonian Airis toimub, ja raha lisamise või lisamata jätmise vajadus poleks üllatuseks või probleemiks. Probleemiks poleks ka osaluse müük, sest õigeaegselt ettevalmistatuna oleks riigi osalusele kosilasi mitu ja hind seda õiglasem.
Kuidas väiksem saab suuremal käsi väänata
Tean ebameeldivast kogemusest ühes väikeettevõttes, kus kogu oskusteave pärines raja tagant, et väikeaktsionärina oma õigusi realiseerida, ettevõtet kasumlikuna hoida ja õiglast müügihinda saada on väga raske.
Algul sätib suuromanik sisse konsultatsiooni- ja administreerimistasud, siis sunnib ostma emafirmalt ülikalli hinnaga mõttetut tarkvara jne. Selle juurde käib jutt: ärge pabistage, suuromanik vastutab ettevõtte hea käekäigu eest, paneb raha ise juurde, kui vaja. Kui kahjum on õige suureks paisunud, siis tuleb äkiline ettepanek: väikeaktsionär pangu raha juurde või pühkigu suu oma osast puhtaks. Mingeid garantiisid ettevõtte kasumlikkuse osas ei anta, sest raha voolab ikka emafirmasse.
Seejärel tehakse müügiettepanek. Loomulikult ei ole osalus kahjumis ja laenude all ägavas firmas mitte midagi väärt. Krossigi väärt pole ka väikeaktsionäri sentimentaalsed mälestused ponnistustest firma asutamisel ja käimalükkamisel, sest käimas on lihtlabane ettevõtte ülevõtmine.
Toona lahendasime küsimuse paleepöörde kaudu, võttes juhtorganites ootamatult kontrollpositsiooni, vabastades meie osaluse sisuliselt röövinud juhatuse ametist, blokeerides pangaarved ja ähvardades kogu ettevõtmise kiirelt põhja lasta. Tänu konkureeriva ja, mis seal salata, ebamugava ostja leidmisele nõustus põhiaktsionär väikeosaluse eest lõpuks kokkulepitud õiglast hinda maksma.
Eesti riik ei tohi oma osalust kinkida
Kas Eesti riigist on suure lennundusgigandi käteväänajat või oma osalusele konkureeriva ostja leidjat? Vist pole, eriti kui arvestada asjaoluga, et SAS-i kaasaktsionärideks on Rootsi, Taani ja Norra riigid. Lennunduslubadega ei saa siin lahmida.
Kui Eesti riik ei taha oma osalust lausa ära kinkida, siis tuleks loota, et suuromanik viskab juba „halvaks läinud rahale“ head raha juurde, et oma vara säilitada. Ettevõtte pankroti korral seisaks ta kassasabas viimasena.
Kas Eesti riik paneb omalt poolt raha juurde või ei, selles ei olegi praegu ju küsimus, sest firma omakapital on esialgu positiivne. Küll aga võib riik oma 34 protsendiga ka igasuguse SAS-i poolse rahasüsti peatada. Selles seisnebki blokeeriva osaluse võlu.
Raudtee kombel Estonian Airi 100-protsendilist osalust ostes peaks Eesti riik sügavalt järele mõtlema, kas ta ikka suudab ajal, mil lennunduses on ülirasked ajad, seda ettevõtet üksi majandada — ning kas sellisel juhul poleks parem alustada hoopis puhtalt lehelt, luues uue rahvusliku lennukompanii ja lastes vanal hääbuda.
Kui siiski soovitakse osta või müüa, siis õiglaseks müügihinnaks tuleks pidada seda hinda, millega suuraktsionär on nõus oma osalust müüma. 34% on emotsionaalselt ja juriidiliselt vaat et isegi väärtuslikum kui 49%. Per aktsia muidugi.
Vahetagem osalus osaluse vastu
Aga on veel üks võimalus õiglast ja vastastikku kasulikku tehingut teha. Nimelt on SAS loobumas oma osalusest Air Balticus ja omandamas täiendavat osalust Estonian Airis, kui tal hästi läheb.
Miks mitte küsida Estonian Airi osaluse eest osalust Air Balticus, rääkides selle asja eelnevalt Läti valitsusega läbi? Miks mitte vahetada osalust osaluse vastu? Miks mitte proovida siseneda Air Balticusse kaasaktsionärina või ühineda temaga?
SAS saaks teha siis Estonian Airist lähilennuliini, muutes pankade kombel ettevõtte nime skandinaaviapärasemaks ja nautida Eesti maksusoodustusi, loksutades raha ja lennukeid ema- ja tütarettevõtte vahel edasi-tagasi.
Eesti rahvas saaks realiseerida oma rahvusliku lennukompanii ideed — aga eeskätt siiski huvitavate marsruutide ja normaalse kvaliteedi vajadust — Air Balticus. Pole küll Air Estonia, aga lendab vaat et kaugemalegi!
Kusjuures enamik Eestis tegutsevaid ning oma geograafilisele asukohale viitavaid ettevõtteid kannab ammu ja nii ehk teisiti ambitsioonikat Balti, aga mitte Eesti eesnime. Ka SAS on ju Scandinavian, aga mitte Swedish, Danish või Norvegian Airlines.
