Viisteist minutit kuulsust

Tõsiasi, et kultuuriministeeriumi kaudu on rahastatud tänaseks palju kõmu tekitanud Kristina Normani projekti After-War, paneb riigi ebamugavasse situatsiooni. Vaevalt muudab sõltumatu eksperthinnang olematuks juba tekkinud emotsionaalse laengu, mille tekitas Kuld-Aljoša viimine Tõnismäele tundlikul kuupäeval, 9. mail.

Kristina Norman on ilma jäämas ka kolleegide toetusest, kes möönavad, et eelkõige ajendas noort kunstnikku soov saada meediatähelepanu - ja mis sobiks selleks paremini, kui politsei sekkumine „kunstitegemisse“. Meediatähelepanu on tänaseks ulatunud ka raja taha, mis paraku Eesti riigi mainele kindlasti kasuks ei tule.

Võimalik, et lai avalikkus tõlgendab noore kunstniku tegevust liiga kitsalt ja ülearu poliitiliselt, ent siiski olid reaktsioonid täiesti ootuspärased ja ettenähtavad, mistõttu kunstniku selgitused pole kuigi usutavad, isegi kui peaksid viitama silmaringi kitsusele ja vähesele ajalootundmisele. Provokatiivsel kunstil ja poliitiliselt provokatiivsel kunstil on väga suur vahe.

Selge on see, et seni avalikkusele suhteliselt tundmatu Norman pälvis oma ettevõtmisega tähelepanu, mida ta nn puhta kunstiga eales poleks saavutanud. Küsitav on aga, kas see viisteist minutit kuulsust talle kunstnikuna edaspidi kasulik on, pigem meenutatakse tema ettevõtmist aja möödudes lihtlabase sooviga silma paista ning poogitakse poliitiline varjund juurde ka tema tulevastele teostele, millel seda autori kavatsuse kohaselt olema ei peakski.

Eesti lähiajaloos leidub niivõrd valusaid sündmusi, mida tänasel päeval süüdimatult torkides kindlasti taaselustada ei maksaks. Kunsti kaitsva kilbi taha pugeda ei õnnestu, kui kunstnikul endal puudub tõeline arusaamine sellest, missugused tagajärjed võivad tema tegevusel olla laiemas sotsiaalpoliitilises plaanis.