Viimase kümnendi viis väärakat Tartus

Tagasivaade kümne taasiseseisvuse aasta monumentidele oma kodulinnas, mis riivavad minu silma ja panevad mind punastama.

Esiteks arhitekt Preemi “mausoleum” kindralfeldmarssal M.A.Barclay de Tolly mälestusmärgi vahetus läheduses. Kindralfeldmarssal oli vaieldamatult suurim väejuht, kes on pärit meie väikese kodumaa aladelt. Tema mälestust pole hävitanud ükski riigikord ega valitsev ideoloogia. Sinna lähedusse lihtsalt ei kõlba nii ilmetu väljanägemisega ehitis.

Teiseks valitseva kliki paljukiidetud Jaan Tõnissoni monument. Oleme harjunud Teda pidama vaba ajakirjanduse sünonüümiks. (muide Rahvusliku Keskerakonna üks juhte tolleaegses Eestis) Monumendist jäävad meelde trellid ja sambad. Terasemal vaatlemisel ka mannetu kuju. Tõelise aristokraadina poleks Tõnisson kunagi silindrit selliselt käes hoidnud, seda ei lubanud etikett. Möödudes pööran pilgu ära, sest trellid sümboliseerivad kinnisust, suletust, mis ongi saanud kaasaja ajakirjanduse üheks osaks. Kolmandaks Jakob Hurt. Meie jaoks peaks Ta olema vabaduse, eesti keele ja eelkõige programmilise kõne esitaja Esimesel Ülemaalisel Üldlaulupeol, aga lastakse Teda paista meile vananenud piibliuurijana. Neljandaks taimedest rist Balti Kaitsekolledž Baltdefcol ees, mis tähistab Lenini ausamba kunagist asukohta. Valeprohvetid pilluti kividega surnuks, seepärast sobiks sinna munakivide hunnik. Viiendaks Lenini kuju Tähe 108 aias.( Eraterritoorium) Kui keegi peab seda aega kalliks ja nostalgiliselt käib seal kummardamas, siis tuleviku jaoks võiks pöörata selle näoga itta ja varustada kirjega: ” Spokoino, posmotrim, sto budet?” (Rahulikult, vaatame, mis saab?) Jõudu kõigile ja elage ikka lahtiste silmadega ning täis armastust oma sünnimaa vastu.