Viilma: Homoarmastajad loogu oma kogudus

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ei ole oma seisukohta suhtumises homoseksuaalsusse muutnud ega ole ka algatatud protsessi selle ümbervaatamiseks. EELK on oma arvamuse ametlikult välja öelnud korduvalt, muuseas kirjutatakse dokumendis „Kiriku sotsiaalne sõnum“: „ Kristlikus traditsioonis on perekond mehe ja naise monogaamne ühendus, mis põhineb armastusel, vastastikusel teenimisel ning soovil saada ja kasvatada lapsi.“ (vt: http://www.eelk.ee/missioon.html).

Oma allkirja andis EELK esindaja ka Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) dokumendile „Seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses“ (vt: http://www.ekn.ee/www_tekstid/2008/lakitused.htm), kus deklareeritakse selgelt ja ühemõtteliselt: „Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides — sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.“

Loomulikult on ühiskonnas ja kindlasti ka kiriku sees inimesi, kes isiklikel või muudel põhjustel sooviksid, et ka EELK liiguks kaasa protsessidega, mis juba Skandinaavia kirikutes ja mujalgi maailmas on alanud. Diskussioonile kutsumise ja isiklike arvamuste kaudu avalikus meedias püütakse jätta muljet, et muretsetakse kiriku käekäigu eest, eriti liikmeskonna vähenemise pärast. Tuuakse rida põhjuseid, miks kirikul oleks kasulik homoabielusid toetada.

Seda eesmärki taotleb ka Meelis Süld oma artikliga Delfis (24.08.2009). Tema jaoks ei ole isegi probleemiks see, kui homoseksuaalsete abielude kirikliku aktsepteerimise hinnaks oleks kiriku lõhenemine. „Mida kirik kaotaks sellega?“, küsib Meelis Süld. Ja vastab ise: „Mõned konservatiivsemad töötegijad ja liikmed võib-olla eralduksid ja liituksid fundamentalistlikemate kogudustega või looksid eraldi kiriku. Pole hullu, Eestis on registreeritud kümneid kirikuid, koguduste liite ja üksikkogudusi — tuleb üks juurde.“

Kui see asi on nõnda lihtne, siis küsin vastu, miks siis samasooliste abielu eest võitlejad pole juba ammu registreerinud uut kogudust, kus keegi neid ei diskrimineeri ega mõista hukka homoseksuaalseid paarisuhteid? Miks peab kirik loobuma kergekäeliselt ja Piiblit eirates oma ustavatest töötegijatest ja liikmetest selle hinnaga, et siis liituks kirikuga ehk käputäis samasooliste armastajaid? Kas armastus praktiseerivate homoseksuaalide suhtes on parem või väärtuslikum kui armastus oma seniste ustavate „konservatiivsete“ liikmete suhtes?

Kirik armastab ühtviisi kõiki oma liikmeid, ka homoseksuaale nagu ka abielurikkujaid või kurjategijaid. Armastab neid kui õigelt teelt kõrvaleastujaid, kui patuseid, kes vajavad Jumala armu. Jeesus, nagu ka kirik armastab patust, kuid ei armasta ega salli pattu! Luuka evangeeliumis ütleb Jeesus: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid vaid patuseid meeleparandusele.“ (LK 5: 31-32)

Patukahetsus ja meeleparandus on tee, mis hoiab kõik eksinud Jumalaga osaduses. Kutse pihile ja meeleparandusele kõlab igal jumalateenistusel kõigis kirikutes. Jumalateenistuste vahelisel ajal saab pihtida vaimulikule, kes on selleks kutsutud ja seatud.

See, et osa kirikuid Skandinaavias või Ameerikas on juba homoseksuaalset paarisuhet asumas tunnistama võrdsena abielule, või et needsamad kirikud seavad vaimulikku ametisse ka avalikult partnersuhetes elavaid homoseksuaalseid isikuid, ei ole täna argument EELK-le. Samal tasandil on meile hoopis tugevamaks argumendiks see, et Läti ja Leedu kirikud nagu ka kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad kirikud, jagavad EELK-ga ühist seisukohta!