Vihane spaakülastaja: lõõgastusasutuse töötaja käitus minuga nagu kibestunud toidupoe müüja
Lugu järgmine. Ujulasse pidi pääsema kell 6 hommikul. Mina olin platsis, aga vaikus oli majas. Ei ühtegi hingelist (töötajat). Ujula vastuvõtulaua juures oli kiri, et pöörduge põhilise vastuvõtulaua poole, kus polnud kedagi. Kuigi esimese leti peal olid käepaelad võtmega, mis mõeldud ujula garderoobi jaoks, siis metallist turvaväravatele oli kirjutatud, et avamiseks on vaja käepaela. Ilmselgelt ei olnud võtmega kummist käepaelad need, mis turvavärava avaksid.
Käisin siis edasi-tagasi, kuni nägin restoranitöötajat, kes ütles, et tema ei tea, kus vastuvõtutöötaja on, kuid uurib asja. Siis ilmus välja ääretult lahke ja abivalmis härra, kelle tööülesannete hulka ei kuulunud kindlasti mitte vastuvõtutöötaja mööda maja ringi otsimine, kuid just seda ta tegi.
Juba kell pool 7 ilmus tagaotsitav välja. Istusin vastuvõtuleti juures töötajate kuuldeulatuses, kui kõlas selline dialoog.
"See neiu siin tahab ujulasse minna."
"No miks ta siis ei lähe?" (väga ükskõikse ja ülbe tooniga)
Nende vestlus jätkus veel paari lausega, kuni sekkusin mina.
"Kuidas ma ujulasse oleksin pidanud pääsema?"
"Võtmed olid ju leti peal ja värav on lahti."
"Aga kus ma pidin teadma, et turvavärav, kuhu on kirjutatud, et sisenemiseks on vaja käepaela, on tegelikkult lahti?"
"Ei no, aga on ju lahti...!" Vms...
Moraal on see, et spaa töötajat ei tohi tülitada (kui ta lõpuks tööpostile suvatseb ilmuda) ja kui näed turvaväravat, millel on instruktsioonid, siis eira neid ja kuku ise tungraua või millegi sellisega muukima. Siis ei saa vähemalt õiendada, et ise loll oled ja ei tea, kuidas käivad asjad seal, kus sa kunagi enne käinud ei ole.
Aitäh, väga lõõgastav oli!
