Verevalamine riigi raha pärast

Rahandusminister Ivari Padari ja siseminister Jüri Pihli vägikaikavedu jätab kummalise mulje, sest tegelikult peaksid nad seisma ju ühise asja eest. Võõrandumistunnet süvendab see, et mehed kuuluvad ühte erakonda. Ehkki Pihli on alati peetud libasotsiks ja ega Padariski õiget sotsi närvi pole.

On täiesti arusaadav, et iga minister seisab oma valdkonna eest ja teeb seda vajaduse korral ka teravas toonis. Nõnda on Pihli rusikatega vastu rinda tagumine ja lubadus võidelda viimse veretilgani mõistetav ja kiidetav. Igaüks ju mõistab, mida meil sisejulgeolekuvaldkonnas järeleandmisi tehes karta on.

Ent nimelt õudusstsenaariumite maalimine ja emotsioonidele rõhumine tekitab küsimuse, kas Pihl siiski oma eelarveread korralikult läbi on arvutanud. Seda kahtlust suurendab teade, et siseministeerium soovib oma haldusala koondamistel säästa kontorirotte ja eelistada sulgi sappa jagades nn reaalse pääste- ja politseitöö tegijaid. Kui see on nii, siis on asjad valesti.

Pealegi määris Pihli õilsaid eesmärke ka avalikkusse lekkinud kiri, mis soovitas koondamisi läbi viia hüvitisi maksmata. Põhjendused, et tegemist oli vaid ebaõnnestunud sõnastusega, tulid küll kiirelt ja varmalt, aga kui minister on avalikkuse ees nii sõnaosav hirmu- ja õuduspilte maalima, siis võiks ta ka asutusesiseses kirjavahetuses suuta oma mõtteid adekvaatselt väljendada.

Krokodillid on juba hambaid kiristades teatanud, et kui Pihl „ei saa hakkama“, siis küllap saab juba keegi teine. Juba üksnes selline viide näitab, et valitsuskoalitsiooni ühtsusega on lood palju kehvemad, kui võimupartneritele tunnistada meeldib. Kuivõrd vajalikele kärbetele lisandub iga paari päevaga mõni miljardike, siis on närvid muidugi pingul. Verelaskmist koalitsioonis ei saa välistada.