Venemaal puudub ajakirjandusvabadus
Ajakirjandusvabadus Venemaa tele- ja raadiomaastikul on luubi alla sattunud eriti peale telekanalite NTV ja TV6 sulgemisi, mis leidsid aset viimase aasta jooksul. Nii kujunes see teema üheks põhiliseks ka Venemaa Teleakadeemia liikmete Riia-kohtumistel.
Teleakadeemia president ja populaarne saatejuht Vladimir Pozner kinnitas taunivalt, et Venemaal on Kremli kontrolli ühtemoodi nii riiklikud kui ka eratelekanalid. Ka endine dissident, nüüdne telekeskuse Regioon Pluss juht Alla Borisenkova märkis Raadio Vaba Euroopale antud intervjuus, et võrreldes nõukogude perioodiga saab ajakirjandusvabadusest ja -eetikast siiski Venemaal juba rääkida.
“Võrreldes sellega, mis oli, valitseb meil täna absoluutne sõnavabadus. Kui võrrelda 90ndatega, siis sõnavabadus on muutunud kui mitte normeerituks, siis vähemalt ikkagi korrektseks ajakirjanduseetika seisukohalt.”
Samas kinnitab Borisenkova, et on jutud sõltumatute tele- ja raadiokanalite olemasolust Venemaal on müüdid, sest kogu sõnavabadus sõltub riigist, kes võib ebamugavaks muutunud meediakanali igal hetkel, selleks tõsisemaid põhjendusi otsimata lihtsalt sulgeda. See kõik on Borisenkova kinnitusel loonud olukorra, mil meediakanalid töötavad karme enesetsensuuri reegleid silmas pidades, kaaludes mida ja kuidas auditooriumile edastada. Riik kasutab seda olukorda meedia raamistamiseks ära.
“Ma ei tea, keda nad soovivad säästa, kas rahvast või ennast, ilmselt ennekõike siiski ennast. Ilmselt sellepärast praegu toimuvadki katsed riigi poolt sõnavabadust mingitesse raamidesse suruda ja teha seda [meediat] seaduskuulekaks”, osutab Borisenkova.
Riigi-poolne kontroll ole see omane ainult Venemaa meediakanalitele, kinnitas vene telekanali RTR endine Läti korrespondent Andrei Jakovlev, meenutades, et tundis survet ajakirjandusele mõned aastad tagasi ka Läti riigi poolt.
“Kui meil siin marssisid leegionärid, siis Läti välisministeeriumil oli spetsiaalne PR-programm, mil uudisteagentuuridest LETA ja BNS helistati läbi kõik vene televisiooni korrespondentpunktid ja küsiti, mida teil käskis teha Moskva, palju teil on kaameraid, kuidas kavatsete seda kajastada”, meenutab Jakovlev.
Vene telekanalitele on ette heidetud ka seda, et nad sõltuvad suuresti uusrikastest meediamogulitest, kes oma nafta- ja gaasidollaritega avalikkuse arvamust kujundavad. Borisenkova sõnutsi on see paratamatus, millega tuleb leppida.
“Oligarhi, töösturi või finantsisti rahaline võim on väga halb, ent mida teha? See igavene küsimus jääb alatiseks, sest kuidas siis ellu jääda?”, küsib Borisenkova. “Meil ei ole sõltumatut massimeediat, ma ei usu, et see on olemas ka Läänes. On olemas vaid katse läheneda ideaalile, leides tasakaalu eetika ja rahastamise vahel.”
Vene telekanalite esindajad märkisid Riias ka, et ideaaliks sõltumatu meedia seisukohalt Venemaal oleks ühiskondliku telekanali loomine, mida rahastataks täielikult riigi eelarvest. Samal ajal kinnitasid nad kõik aga üksmeelselt, et lähitulevikus ei ole see võimalik, sest Kremlis ei olda selleks veel valmis.
