Venemaaga aamen?
Kuigi allveelaev Kurski põhjaminek ja käidavas kohas prahvatanud pommid on kahtlemata traagilisemad, puudutab Ostankino põleng Venemaa kodanikke märksa valusamalt — enamus Moskva ja pealinna ümbritseva rajooni elanikest jäi põlengu tõttu telepildita.
Psühholoogid kardavad, et raskest elust ja järjestikustest katastroofidest vapustatud inimeste jaoks võib seebiseriaalidest ilmajäämine olla viimaseks piisaks kannatuste karikasse. Inimesed ei tea, millega oma aega täita, seetõttu valmistuvad kriisiabikeskuste psühholoogid senisest suurema hulga abivajajate ärakuulamiseks ja lohutamiseks.(Ei saa ka unustada, et lisaks meelalahutusfunktsioonile on Venemaal teleuudiseid seni peetud kõige usaldusväärseimaks infoallikaks, mis on püsinud ka poliitiliste kriiside ajal.)
Muidugi tuleb ilma tuttava ja rahustava telepildita jäänud venelastele kaasa tunda, kuid moskvalaste vaimsele tervisele põntsu pannud põlengu kõrval ei saa silmist lasta laiemat pilti.
Mis toimub Venemaal? Tegelikult ütleb Putin tõtt: "See järjekordne õnnetus näitab, millises olukorras on meie elutähtsad rajatised ja kogu riik tervikuna."
Venemaa on jõudnud piirini, millest allapoole laskuda on raske. Sellisel seisukohal on nii välismaised analüütikud kui ka Venemaa enda eksperdid.
Rootsi kaitseuuringute instituudi hiljuti valminud uurimuses peetakse võimalikuks Venemaa majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist kokkulangemist lähikümnendil. Uuringu autorid ei välista mastaapse sotsiaalse kriisi võimalikkust: näiteks juhul, kui valitsus ei suuda pika aja jooksul välja maksta palku või varustada riiki toidu ja elektrienergiaga.
Potentsiaalsetest ohuallikatest üheks tõsisemaks peavad Rootsi analüütikud laialdast näljahäda. 1998. aastal oli Venemaa viljasaak kõige väiksem pärast 1950. aastaid, strateegiline viljavaru on vähenenud kolme aastaga 25 miljonilt tonnilt kuuele miljonile tonnile.
Teise tõsisema ohuna nähakse energiasüsteemi kokkukukkumist. Naftatoodang on võrreldes 1991. aastaga vähenenud 50 protsenti, gaasitoodang 13 ja elektrienergia toodang 20 protsenti, energiasüsteemi nõrkus on aga otseseks julgeolekuriskiks, kuna Venemaa julgeolekukontseptsioon on rajatud põhimõttele, et tuumavastulöök tuleb anda enne, kui vastase tuumaraketid jõuavad Venemaa territooriumile.
Sel juhul oleks venelastel aega reageerida umbes 20 minutit ning võimalike elektrikatkestuste korral juhtimiskeskustes muutub vigade oht kriisiolukordades suureks.
Rootslased rõhutavad, et sedalaadi kriis võib kasvada ka kollapsiks, kuid nii ei pea ilmtingimata juhtuma.
Asi ei ole mäda ainult rootslaste arvates: hiljuti avaldas ka Venemaa eriolukordade ministeerium raporti, milles ennustas kõikvõimalike õnnetuste ja katastroofide sagenemist: ehitised võivad massiliselt kokku variseda, rikkeid võib ette tulla energiasüsteemides jne. Venemaal kasutatavad süsteemid on vanad ja mädad, vaid 5 % firmadest kaustab kaasaegseid kõrgtehnoloogilisi lahendusi.
Rootslaste arvates kannataksid Venemaa kollapsi tõttu kõige rohkem riigid, kes on sõltuvad Venemaa energiast (Ukraina, Valgevene, Gruusia, Leedu, Läti). Eestit enamkannatavate riikide hulka raporti autorid ei arva.
Meil on juba kogemus, mis saab siis “kui Vene turg ära kukub”. Majandusminister Pärnoja hinnangul kuluks praeguse seisuga Eesti elektirsüsteemi täielikuks lahutamiseks Venemaast viis kuni seitse aastat. Tehkem seda. Et mitte alla jääda, kui koloss puruneb.
