Venemaa ja islam

Alustan truismist — traditsiooniliselt venekeelse ning õigeusklikuna nähtav Venemaa Föderatsioon on tegelikkuses paljurahvuseline ning multikonfessionaalne. Muuhulgas on üks suuremaid “vähemusi” islamiusulised. Erinevate arvamuste kohaselt pakutakse moslemite arvuks Venemaal seitsmeteistkümnest miljonist kuni kolmekümne miljonini ehk siis 10-20% rahvastikust.

Formaalselt võttes moodustab see seltskond üle-Venemaalise ühise kogukonna ehk umma. Kas ja kuivõrd on see kogukond ühtne ja kuivõrd tunnevad nad endi seotust Vene riigiga? Miks see oluline on — võib küsida. Põhjus selliseks aruteluks tuleneb maailma rahvusvaheliste suhete hetke kuumeimast teemast — globaalsest sõjast terrorismi vastu. Ehk, kui pisut kitsamalt ning küünilisemalt asjale vaadata, siis läänemaailma sõjast selle maailma vastu, keda ühendab suuresti vaid üks nimetaja -islamiusk.

Venemaa paikneb nende kahe maailma piiril ning seda olukorda üritatakse ka kasutada, et suurendada oma rolli maailmapoliitikas. Allakirjutanu küsimusele: milline on VF potentsiaalne roll uues globaalses vastuseisus, vastas Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma asespiiker Irina Hakamada maikuise Eesti-visiidi ajal pisut ebaledes, et see võikski olla justnimelt põhja ja lõuna ühisnimetaja leidmine, kuna neil olla ajaloolist kogemust selle tarvis.

See vastus ja ka hilisemad (ning varasemadki) sündmused ärgitasid vaatama, kuivõrd on siis Venemaal suudetud oma moslemi kogukonda positiivselt siduda ning seeläbi mõtiskleda, kuivõrd on see kogemus rakendatav välispoliitikas.

Venemaa moslemid onn laias laastus jagatavad kahte kategooriasse — nn etnilised moslemid (nt. tatarlased) ning uued kogukonnad (nt. Karjala kogukonnad). Taolisi erinäolisi gruppe võiks ühendada kaks motiivi — kas omavaheline solidaarsus läbi riikliku kuuluvuse või siis läbi sellele riigile vastandumise. Esimest tendentsi Venemaal märgata pole, küll on olemas aga mõningane ühisidentiteet läbi vastuseisu. Riiklik (tahtmatu) surve on viinud sellele, et islamiseerumiseprotsess on kiirenenud.

Newtoni kolmas seadus — iga mõju on võrdne tema vastasmõjuga ehk islamofoobia soodustab islamiseerumist.

Venemaa elanike islamiseerumist soodustab sallimatuse vohamine nö etnilistes vene regioonides, eelkõige aga suurlinnades ehk (kohaliku) eliidi poolt enim mõjustatud kohtades. Tajudes maailma majanduslikku, poliitilisse jne perifeeriasse libisemist, üritab see eliit tunnetada üleolekut oma perifeersete üksuste, vähemuste suhtes.

Muuhulgas on selline sallimatuse õhutamine seletatav ka täiesti ratsionaalselt — rahva rahulolematusele näidatakse kätte suund, kelle peal oma emotsioonid välja elada. Pealegi — nö. mustade ja teiste vähemuste näol on ju tegemist gruppidega, kellel pole mõjukaid kaitsjaid ei Venemaal endas ega ka välismaal.

Seda, et taoline poliitika on riiklikult kui mitte toetatav, siis vähemalt vaikimisi soositav, näitab ka asjaolu, et mitmed avameelselt agressiiv-patriootiliselt meelestatud seltskonnad saavad siiani enam-vähem vabalt tegutseda. Näidisprotsess äärmuslase Limonovi üle pigem kinnitab seda reeglit kui et lükkab ümber. Kurikuulsad barkashovlased tegutsevad siiani — tuletagem meelde kasvõi rünnakut Eesti Moskva saatkonna vastu. Muuseas, Eestiski tuntud Duuma väliskomisjoni esimees Dmitri Rogozin pääses Duumasse mitte just kuigi mõõduka rahvus-patriotismi najal.

Seega, Venemaa ei ole suutnud kuigivõrd integreerida oma suurimat vähemust. Moslemite jaoks negatiivseid momente on mitmeid. Nii näiteks asjaolu, et osadel traditsioonilistel moslemirahvastel, nagu näiteks tatarlastel, õnnestus Jeltsini suveräänsuste paraadi ajal saavutada sisuline omariiklus, mida nüüd tasapisi nullitakse. Piirialadel taas-sündiv kasaklus leiab oma “loomuliku” vastase ka ilma otseste näpunäideteta. Rääkimata sõdade käigus üha enam islamiseeruvast Tshetsheeniast, ka sealsed sündmused ei tekita ülevenemaalises ummas just kuigi sooje tundeid.

Sellise tõdemuse taustal on tõsine kahtlus, kas Venemaa suudab ikka täita seda rolli, mille ta on endale võtnud — olla ühenduslüliks (kristliku) lääne/põhja ja (moslemliku) lõuna vahel.