Venemaa. August
August on see kuu, mil riigipea ja parlament puhkavad, enamus ministeeriumite ametnikke on kontoritest kadunud. Teisest küljest — ajakirjanduslik nn hapukurgihooaeg aitab kaasa iga sündmuse võimendumisele.
Seekordne august tundub jällegi olevat mitte-suviselt kuum. Välispoliitiliselt kütab kirgi Kaliningradi oblasti teema. Putin, kes on üldiselt olnud Lääne-meelse poliitika ajaja, tundub seekord olevat erakordselt jäiga positsiooni. See on ka mõistetav — kuna II Maailmasõja järel Venemaa Föderatsioonile antud maatükk on kõige valusam pind Läänemere regiooni ja ka kogu Euroopa kollektiivses tagumikus. Sellele pinnule rõhudes on võimalik endale välja kaubelda äärmiselt soodsaid järeleandmisi kuni sinnamaani välja, et Kaliningradi oblasti kaudu saavad sisuliselt kõik umbes 150 miljonit venemaalast endale viisavabaduse Euroopaga.
Teine sama valus temaatika on loomulikult NATO ning selle taustal suhted USA-ga. Ehkki ametlik Kreml on muutnud oma tonaalsust, on venemaalastest umbes pool meelestatud ülikriitiliselt taolise koostöö suhtes, nimetades seda Lääne ees lömitamiseks, oma maa mahaparseldamiseks. Muuseas, mis on iseloomulik, isegi nn 911 ehk 11. september pole venemaalaste arvamusi muutnud. Taoline lõhe rahva arvamuse ning riigi poliitilise meelestatuse vahel on üpris plahvatusohtlik. Seda enam, et ega ka suur osa Venemaa Föderatsiooni eliidist ei jaga Kremli peremehe seisukohti.
Välis-ja sisepoliitika piiril balansseerib Tšetšeenia konflikt, mida vaatamata kõigile ponnistustele pole suudetud maha suruda. Loomulikult kerkib küsimus — kas seda ikka niiväga tahetaksegi lõpetada? Nö kuum punkt Kaukaasias võimaldab auru välja lasta ning tähelepanu paljudelt momentidelt kõrvale juhtida. Järjest tõenäosemaks muutub naabruses paikneva, tõrksalt NATO rüppe ihaleva Gruusia kiskumine venivasse konflikti.
Majandusinimesi ajab ärevusse asjaolu, et järgmine aasta toob endaga kaasa välisvõla makse tipphetke — välja tuleb käia 17 miljardit USD. Peale riigisisest võlakirjakampaaniate on Kreml läbi surumas huvitavat reformi. Venemaa jõukaimad mehed ning kompaniid–naftamagnaadid, muutuvad litsentsiomanikest kontsessioonihalduriteks. Ehk siis — nafta, mis neil õnnestub maa seest välja pumbata, muutub riigi omandiks ning kompaniidele makstakse peale otseste kulude välja … mõistlik kasum. Kasumi suuruse määrab muidugi Kremli poolt määratud seltskond. See võimaldab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga — saavutada järjekordne etapivõit oligarhide–vastases võitluses ning ühtlasi kindlustada riigi tulubaasi. Pahatihti kriminaalse taustaga ettevõtluse kontrolli alla painutamine aga tekitab selle taga olevates, ülisuurte summadega opereerivates seltskondades tugevat vastuseisu.
-----
1998. aasta majanduskriisi põhjuse kohta ringleb üks küünilisevõitu anekdoot. Venemaa Föderatsioonis sõltub kõik alati ühest mehest — presidendist. Nii ka seekord. Mis siis põhjustas vene majanduse kokkukukkumise? Presidendi puhkuserahade väljamaksmine.
Mida käesolev august kaasa toob? Kas küsida Delfi oraaklilt?
