Seda tõendab kas või seegi, et kohe, kui vene noormees sõjaväkke astub, hakkab eesti keele oskus kasvama kui seen pärast vihma. Sama juhtub vene tütarlapsega, kui temasse armub eesti noormees. Kaitsevägi ja armastus sunnivad eestlasi venelastega suhtlema. Kui tahame, et venelased eesti keele ära õpiks, peame kohalike venelastega sama lahkelt olema valmis suhtlema nagu lääneriikidest tulnud eesti keelt purssivate välismaalastega. Meie oleme ainus keelekeskkond, kes neil on.

Oletame, et elaksime näiteks Soomes ja oleksime seal suur eesti kogukond. Soomlased aga meiega ei suhtleks, hoiaksid eemale. Samal ajal oleks eestlastel omakeelne meedia, omakeelsed koolid, oma linnaosad. Soomlased käiks meist mööda, kõõritaks ega ütleks teregi, rääkimata sellest, et nad meiega räägiks. Peale selle viskaksid kogu aeg kommentaare, et närune eestlane, õpi soome keel ära; mida te, eestlased, mulisete kogu aeg oma eesti keeles, minge tagasi Eestisse jne. Kui õpiksime ära esimesed laused ja läheksime püüaksime juttu teha, keeraks nad pea ära, sest me oleme teisejärgulised, ei kõlba seltskonda.

Me oleme venelastele kättesaamatud. Eriti neile, kes oskavad keelt väga vähe. Jah, neil on alati võimalus lugeda eesti ajalehti ja vaadata eesti telekanaleid. Tean ka üht noormeest, kes ajalehti lugedes õppiski keele ära. Enamik inimesi tahab ju ikka suhelda.

Võin kõlada naiivsena, ent kogemus näitab, et suhtlemise väge ei saa keeleõppes alahinnata. Olen õpetanud eesti keelt ja näinud, et suurem võim kui grammatika õpetamisel on sellel, kui ma nendega lihtsalt suhtlen, võimalikult lihtsalt, võimalikult palju. Piisab ühest eestlasest venelase suhtlusringkonnas, kes temaga räägib, ja keelebarjäär hakkab murenema. Ainult ühest.

Armas eestlane, kui sa tahad, et eestivenelased oskaks rohkem eesti keelt, ole sina kellegi jaoks see inimene, kes õpetab ta rääkima. Rääkida ei saa üksinda!