Lesbide asemel terrorist
Produtsent Ivan Shapovalov teatas, et ansambel Tattoo, kuhu kuulusid kaks tüdrukut — Leena Katina ja Julia Volkova ja mis omandas skandaalse kuulsuse kogu maailmas, on lakanud eksisteerimast. Pole ka ime — kõigis intervjuudes rääkisid tüdrukud, kuidas nad armastavad teineteisega seksida, siis aga jäi üks neist rasedaks ja sünnitas lapse. “Roosa armastuse” pooldajad ei suutnud oma iidolitele seda kuidagi andestada.
Nüüd tõi Ivan Shapovalov estraadile tüdruku nimega NATO. Too laulab nägu kaetud ning ei anna intervjuusid. Esitab laule gruusia keeles. Pärast kontserte lahkub ta lavalt hambuni relvastatud ihukaitsjate saatel. Oma esinemisi nimetab uus lauljanna teraktideks.
Tõelise terakti — pantvangide võtmise kultuurimajas, kus etendus muusikal “Nord-Ost”, veel üsna kuumadel jälgedel väntas Jevgeni Lavrentjev filmi “Isiklik number”. Filmi sisu seisneb selles, et üks vene ohvitser, päästes oma tütart ja jättes oma au, võidab rahvusvahelise terrorismi jõud, kes võtavad pantvange tsirkusehoones. Teda aitab üks hea tshetsheen. Selliseid filme tehakse praegu Venemaal rohkesti tuntud ameerika printsiibil — ole üksinda kõigi vastu ja sa võidad tingimata, kui võitled õige asja eest, kui oskad hästi käsitseda relva ja tunned idamaist võitluskunsti ja sa ei võitle mitte üksnes abstraksete ideaalide, vaid ka oma perekonna eest…
Kui mitte bandiidid, siis kes?
Stalini aegadel oli peamiseks mineviku romantiliseks kujuks Ivan Groznõi, kelle verine valitsemisaeg tekitas rahvaste juhis meeldivaid assotsiatsioone. Täna, mil kineastid otsivad alternatiivi juhtbandiitide heroiseerimisele, hakatakse Stalini kuju, tema verist valitsust, üha enam rõivastama romantilistesse riietesse.
Üheaegselt on valmistatud kaks suurt teleseriaali, kus tegevus toimub Stalini valitsemisaegadel — “Moskva saaga” Vassili Aksjonovi romaani järgi ja “Arbati lapsed” Anatoli Rõbakovi romaani järgi. Nii ühes kui teises elavad inimesed mingis väljamõeldud algelises ühiskonnas, mida valitseb tark draakon, tootem, Moolok. Miks kummardavad kõik draakon Stalinit? Seepärast, et nõnda käsivad shamaanid. Kõiki inimesi on näidatud hirmunuina, metsikuina, hoolikalt propagandistlike loosungite sõnu kordavaina. Nad ütlevad lahti oma sugulastest ja lähedastest, kui neile osutab Mooloki teenrite sõrm, nad on valmis tema lõugade vahele heitma oma lapsi…
Seejuures unustavad uue vene ajaloo autorid täielikult, et just Stalini aegadel kirjutati Hõbeajastu luuletajate parimad värsid, kirjutati Mihhail Bulgakovi, Ilfi ja Petrovi, Andrei Platonovi romaanid, tehti suuri teaduslikke avastusi. Niisiis rahvas elas mitte üksnes silmnähtavalt, vaid ka salaja, hakates ühiskonnale vastu oma sisemaailmaga, oma hinge ja sisemise vabadusega. Seda ei taha ametlik kultuuripoliitika kuidagi tunnistada: rahulikum on mõelda, et ka praegu võib rahvast ükskõik mis hetkel pöörata suvalises suunas järjekordse käsuga, aga seni tuleb rahvast maksimaalselt lollitada, veenda teda, et ainuraksed olendid, mis on allutatud tugevale tahtele, ongi Dostojevski ja Tolstoi vaimsed järeltulijad…
Kuidas on jumala tervis?
Vene inimesed on sügavalt veendunud, et nad sarnanevad ameeriklastele, veendunud on selles ka kinotegijad ja teatraalid. Seetõttu tõi Woody Alleni spetsiifiliselt ameerikaliku näidendi “Jumal” hõlpsasti üle vene lavale Viktor Shamirov Mossoveti teatrist, muuutes ta spetsiifiliselt vene teatri vaatemänguks. Tegevus toimub seal justkui Vana Kreeka teatris ning näitlejad valmistuvad mingiks suureks festivaliks ja otsivad nad Jumalat — peamist ideed, mille jaoks kunst eksisteerib, kuid seejuures saab kohe selgeks, et tegevus toimub meie päevil. Lärmakas ja huligaanne etendus, mis koosneb ameerika-vene kirgedest, etendub Tallinnas Estonia teatris 3. aprillil. Aga 1. ja 2. aprillil võib sealsamas vaadata veel üht igavest lugu kunstist — uut Mossoveti versiooni Cyrano de Bergeracist Pavel Homski lavastuses. Ebard Cyranod mägib vene lava kauneim näitleja Aleksandr Domogarov.
