Vello Salo: Kus on paradiis, kus põrgu?
Lahkunud sõbra matustel küsib küllap nii mõnigi: „Kus ta nüüd on?“ Paistab olevat siinsamas nagu ennegi, ent ei ole ka. Ärasaatjad laulavad: „Tähtede taga on sinu jaoks valmis taevane lohutus,“ aga kas ikka on — ja ikkagi: kus see on?
Heakene küll, olgu taevas ja põrgu usuasjad, ent surm on käegakatsutav tegelikkus — nii käegakatsutav, et isegi materialistlik-ateistlik partei oli sunnitud surmast rääkima. Tõsi küll, ainuüksi surmaotsusega ähvardades. Ei saanud surmajärgsest rääkida nõukogude koolgi — sel lihtlabasel põhjusel, et kõikvõimsa partei võim sinna ei ulatunud. Poliitiliselt oli (ja on) taeva ja põrgu pelgaks pettuseks kuulutamisega ju kõik korras, ent isegi eesrindlikust ajupesust läbikäinute peas jäi kripeldama küsimus: mis siis, kui nad äkki on?
Kui palju on praegugi neid, kes oskavad-julgevad edasi küsida: kui taevas ja põrgu on äkki hoopis teistsugused, kui mina neid ette kujutan, „käivad üle minu mõistuse“? Väikemees Karl Aleksander tunnistas laululaval meile kõigile: olen tibatilluke. Aga meie, „suured inimesed“? Kuidas end ikkagi tibatillukeseks pidada? Kui me selle julgustükiga hakkama saaksime — siis seisaksime koos Karl Aleksandriga tõesti „Ilmapuu lävel“. Kui söandaksime küsida: kes on paradiis ja põrgu, selle asemel et küsida: kus nad on. Ruum ja aeg on kõlupääde oopium rahvale, uskus Uku Masing.
Meie päevil on palju räägitud teadvuse avardamisest, on koguni soovitatud teatud narkootilistele ainetele omistada avardav tähendus. Paljud ongi kaifiretki teinud ning neil on isiklik kogemus teadvustasanditega, mis erinevad meie neljamõõtmelisest. Neid pole siiski nii hirmus palju: näib, et meie kaasaegsete enamik ei soovigi oma n-ö igapäevasest ruumist-ajast lahkuda, mõned koguni sunnivad teisi taga kõlupääde oopiumi pruukima.
Ristiusul on igatahes väga lihtne vastus sõltlastegi jaoks: paradiis ja põrgu on küsija ise.
Ilmselt vajab see lühike vastus „lahtiseletamist“. Vastus ongi tinglik: juhul kui ma püüan oma ligimeste elu paradiisiks teha, saab minust taevalen, kui aga põrguks — põrguline. Keda kus-küsimus edasi vaevab: kas paradiis pole mitte „seal, kus“ taevalised on — ja põrgu mitte „seal, kus“ kurratid sind kiskwad ja paigast teise viskwad? Või ka nii: paradiis ja põrgu on täpselt seal, kus küsija seisab, tema enese nahas — ja koguni tema enese tehtud.
Veidi keerulisemalt: ristiusk kutsub saama Looja sarnaseks, kes on Armastus. Ent armastus on vaba otsus ning seega ei saa armastus kedagi sundida, vaid peab andma kõigile vabaduse otsustada — kasvõi meie isioma tibatillukese “mina” suurekspuhumise poolt. Krõlovi konn küsis: „Kui kaugel on mu järg? Kas olen suur kui härg?“
Võib veidi lihtsamaltki. „Mine põrgu!“ on meile, eestlastele, üsna tuntud „vaga soovike“. Pahatihti olen kuulnud ka väidet: „See mees on ju püsti kurat!“ ja „Minu elu on hullem kui põrgu“. Nii et meil pole ilmselt puudust isehakand kuraditest, üsna edukatest pealegi. Mispärast eesti kurat on püsti, mitte aga risti või rästi, oleks ka huvitav teada, kuid ei aitaks meid kus/kes-küsimuses kaugemale.
Veelgi lihtsam(eelsem) on õllekateoloogide usutunnistus: Ei kurat ole laita mees, tal soe ja pehme süda sees: on põrgus nii suur tantsusaal kui Viljandi kreis Mulgimaal jne. Ent nendele võib samal tasemel vastata: põrgus ei ole „seltsis segasem,“ vaid tegemist on üksikkongiga, mis ei huvita keda kuraditki; sinna ei saa turismireise korraldada (ega saatanasarvekesi suveniiriks osta) — põrgupilet on üheotsapilet. Nagu taevapiletki.
„Taevas pole ju keegi käinud,“ öeldakse. On küll: Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest — kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab — tõmmati kolmanda taevani. Ja ma tean, et sama inimest — kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab — tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei või rääkida.
See inimene elas aastat kaks tuhat tagasi. Tema nimi oli tõenäoliselt Paulus ja see „reisikirjeldus“ seisab tema teises kirjas Korintose kogudusele (12. ptk) — ent miks ma peaksin teda uskuma? Mees ise ütleb ju, et kuulis öeldamatuid (meie praeguses tõlkes) sõnu.Tõlkida võib mitut moodi, kuid juttu on kogemusest — või oli see nägemus? –, mida sõnadega nagunii edasi anda ei saa, isegi siis, kui me tahaksime-tohiksime ütelda.
19. sajandi alguses oli meil Maarjamaal küllaga taevaskäijaid, kes pajatasid taeva ja põrgu asjadest nii palju, et neid püüti politsei ja kohtu abiga vaikima sundida. Nende asemele hakati meile pakkuma „teaduslikke tõestusi“, et paradiisi ja põrgut polevat olemas. Ent seegi on usk.
Usklikud oleme kõik: tõsi-, eba-, üli-, kerge-, umbusklikud jne. Rahvaloendusel tunnistas umbes veerand maarjamaalastest end ristiusuliseks, ent küllap usub ülejäänud kolmveerandki midagi. Surma pole vaja uskuda, see tuleb nagunii. Alles siis selgub, kas ma kaon või püsin.
Küll me näeme.
