Vello Saliste: Koolide tugiteenused on vaja säilitada
Lugemisoskuse omandamist toetab motivatsioon. Ühe väikese poisi esimene lugemiselamus tuli kunagisest huumori- ja stiiriajakirjast „Pikker”. Väga põnev oli teada saada, mida need naljakatel karikatuuridel sebivad tüübid üksteisele ütlevad. Tuttavad tähed said kokku loetud ja pildimaailm muutus märksa avaramaks.
Kui aga õppimine iseenesest ei suju, tuleb appi võtta tugiteenused. Üha rohkem koole püüab hariduslike erivajadustega lapsi õpetada lapse kodule kõige lähemas koolis. See on igati tunnustust väärt püüdlus, kuid eeldab seda, et koolid palkaksid vastavad spetsialistid.
Tugiteenuste mõiste on väga lai ning hõlmab nii meditsiini, sotsiaalabi kui ka palju muud. Jätame praegu vaatlusest kõrvale lapsed, kelle probleemid tulenevad kuulmis-, nägemis- või liikumispuudest. Rääkimata pimekurtidest, kes samuti nagu kõik teised koolitamist ja tuge vajavad.
Keskendume vaid neile tugiteenustele, mida vajavad tavalised õpiraskustega lapsed tavakoolis. Tugispetsialistideks on: eripedagoog, sotsiaalpedagoog, logopeed, parandusõppe õpetaja, psühholoog, psühhiaater, kooliarst, kooliõde, füsioterapeut jne.
Tutvume mõnede teenustega, mida laiemale üldsusele vähemtuntud spetsialistid õpiraskustega lapsele osutavad:
Eripedagoog on saanud ettevalmistuse õpetamaks lapsi, kes mingil põhjusel ei suuda koos teistega samal viisil ja samas mahus õppematerjali omandada. Tema ülesandeks on õpilase arengu hindamine, vajadusel individuaalse õppekava koostamine, koordineerimine ning selle alusel õpetamine. Samuti põhihariduse lihtsustatud (abiõppe) riikliku õppekava või toimetulekuõppekava rakendamine. Lihtsalt öeldes on see pedagoog, kes teab, millest tekivad lapsel õpiraskused, kes oskab neid ära tunda ning valdab erimetoodikat õpiraskuste ületamiseks või leevendamiseks.
Logopeed selgitab välja kõnepuuded (diagnostika), üritab neid ennetada, kõrvaldada, leevendada või kompenseerida. Logopeedi töö eesmärk on suulise ja kirjaliku kõne loome ja mõistmisoskuse ning mitteverbaalse suhtlemise parandamine või arendamine. Lisaks häälduspuuete korrigeerimisele arendavad logopeedid laste lugemis- ja jutustamisoskust.
Sotsiaalpedagoog tegeleb koolis vägivalla, koolitõrgete ja konfliktide taoliste probleemide ning nende ennetamisega. Tema ülesannete hulka kuulub ka individuaalne töö õpilasega, koostöö õpilase pereliikmetega, kooli tugivõrgustikuga, lastekaitse, sotsiaalhoolekande ja korrakaitsesüsteemiga.
Koolipsühholoogi ülesandeks on psüühiliste protsesside arendamine õpiraskustega õpilastel, grupitegevused laste ja lastevanematega, lapsevanemate nõustamine, õpilaste arengutaseme ja võimete määramine ning küsitluste läbiviimine mitmetel eri eesmärkidel ning tulemuste analüüs. Tema poole võib pöörduda nii kooli- kui kodumuredega.
Parandusõppe õpetaja tegeleb lastega, kes vajavad tähelepanu, taju, mälu ja mõtlemise treeningut, funktsionaalse lugemisoskuse parandamist ja õpioskuste juhendamist.
Kõik nimetatud spetsialistid on läbinud erialase koolituse ning omavad tugiteenuste pakkumise õigust.
Abiõpetaja abistab õpilasi ilma, et need peaksid klassiruumist lahkuma. Ta töötab õpetaja juhendamisel. Jälgib koos õpetajaga õpilasi ning aitab välja selgitada tähelepanuhäiretega või muude erivajadustega õpilased. Abiõpetaja töö peamiseks ülesandeks on toetada hariduslike erivajadustega (õpiraskused, käitumisprobleemid, tervislikud probleemid) õpilasi.
Siin esitatu on valik tugispetsialistidest, keda koolid peaksid rakendama hariduslike erivajadustega laste toetamiseks. Seda juhul, kui me soovime järgida printsiipi, et kõik lapsed saaks hariduse oma kodukoha koolis. Praegu pakuvad sellist õpiabi ainult erikoolid, kus on olemas spetsialistid ja vastavad tugiteenused õpiraskustega laste koolitamiseks.
Tugispetsialistide töötasu tuleb omavalitsuse eelarvest. Vajaliku raha leidmine on kõigile probleemiks. Kui kokku hoida hariduslike erivajadustega õpilaste arvelt, siis kujutagem ette, mis juhtub, kui õpilased loetletud teenustest ilma peaksid jääma.
Õpetaja töö klassiga saab halvatud, sest ta ei suuda kõigi vajadusi pidevalt arvestada. Õpiraskustega õpilastel kaob võimalus kodukoha koolis õpingute jätkamiseks ning ainsaks väljapääsuks on erikool. Erikooli väärtusi ja kasulikkust me siin ruumipuudusel ei analüüsi. Seal on paljud lapsed oma probleemidele lahenduse leidnud. Hea, et sellised koolid meil olemas on.
Oluline on aga arvesse võtta, et koolide kindlustamiseks tugispetsialistidega on kulunud kümneid aastaid. Kõigepealt oli tarvis eelarvamustest vabaneda, siis spetsialistid leida ning võrgustik ehitada. Kui tehtu praegu raha kokkuhoiu eesmärgil lammutada, tuleb kunagi, parematel aegadel taas tühjalt kohalt alustada.
