Toomas Hussari ”Seenelkäik” on huvitav, andekas ja mõjuvate kujunditega film. Musta komöödia stiilne näide. Poliitikat vaadeldakse filmis küll läbi irooniaprisma, kuid filmi peamine kriitikaobjekt on meedia.

Riigikogu liige Aadu Kägu (Raivo E. Tamm) pole iseenesest üldse paha inimene, pigem kaasatundmist vääriv. Kõikidesse jamadesse alates maksumaksja raha eest Macchu Picchus käimisest tõukavad teda suhtekorraldajad Silvi Säinas (Hilje Murel) ja Villu Koobalt (Hendrik Toompere jr jr). Just nemad esindavad filmis tõelist, rafineeritud kurjust, mis on juba nii rafineeritud, et tunneb rõõmu iseenda imetlemisest.

Koobalti otsusel mitte teatada metsa eksinud poliitik Aadu õnnetusest päästeametisse on üks, kuid väga mõjuv põhjus: sellest saaks ajakirjanduses esikaanelugu. Seda pole hetkel paraku üldse vaja. Silvi aga hakkab õnnetusest kuuldes ohjeldamatult naerma – ja kes ütleks, et see naer ei ole siiras?

Meedia on võimsam kui poliitika, võimsam kui elu. ”Seenelkäik” on üdini meediakriitiline film, kusjuures vaatluse alla võetakse selle vastandlikud vormid. Esindatud on ka uuriv ajakirjandus Riho Pukspuu isikus. Tema iseloomustuse saame suhtekorraldaja Koobalti suust, muidugi tema enda eetilise taseme kohaselt: ”Seda Pukspuud ma tean küll. See on üks igavene värdjas”. Seevastu poliitiku hüplemine sukkpükstes kummipallidel ajuvabas meelelahutussõus ”Hüppa ja karga”, on väga vajalik ja kasulik ettevõtmine. Tuletan meelde, et poliitik Kägu ise pole sellest absoluutselt vaimustuses. (”Lapsed mängivad ka intelligentsemaid mänge.”)

”Hüppa ja karga” prototüübid on muidugi ”Tantsud tähtedega” ja selle laulmise või uisutamisega tegelevad sõsarvariandid. Poliitikud tantsusaates on kahtlemata naeruväärne, kuid mitte oluline sündmus. Juhtub hullematki. Pruukis Andrus Värnikul selles osaleda ja ühe hooajaga sai maailmakuulsast tippsportlasest kohaliku kõmumeedia pajats.

Meedia satub ikka sagedamini mitte ainult kino ja teatri (Mihkel Raua superstaarinduse telgitaguseid kirjeldav ”Järgmine voor”), vaid ka teleseriaalide keskmesse. ”Kättemaksukontoris” kummitab aeg-ajalt uudisteportaali möla24 ajakirjanik Ann Aal – erakordselt loll ja pahatahtlik tegelane, kes sobib suurepäraselt tänapäeva peavoolumeedia üldmõisteks. Või mis siin rääkidagi elavatest inimestest - ”Pehmetes ja karvastes” nõuab mitte ainult et surnud, vaid ka kätetu Lennart iPadi, et Toomase eeskujul Twitterisse säutse saata.

Meedia on tänapäeva Eesti AIDS. Meie seas on palju meediapuudulikkuse sündroomiga inimesi, aga on ka täiesti immuunseid. Viimaste musternäide on rahandusminister Jürgen Ligi. Ta ei võta vaevaks isegi rahva ees vabandada, et just tema valitsemisajal tegi Eesti riik oma kodanikke piinava otsuse eurole üle minna.

Kõrgendatud meediapuudulikkusega poliitikutest meenuvad seevastu Signe Kivi ja Maret Maripuu, kes astusid otsekohe ministri kohalt tagasi, kui esimese sõimusahmaka näkku said.

Loomulikult on kõige tasakaalukama suhtumisega need poliitikuid, kes suhtuvad meediasse kui naeruväärsesse tobukesse, kellele tuleb aeg-ajalt ikka mõni kulin liivakasti visata, et tal tegevust oleks (näiteks Rein Lang). Las siis meedia teeb, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Aadu Kägu kuulub selles skaalas ilmselt meedia ohvrite kilda.

Eesti elektroonilises meedias on väga lihtne ”klikke” ja ”kommisid” produtseerida. Helistab ajakirjanik näiteks Anu Saagimile ja küsib: ”Suhu võtad?” Saagim vastab, et ei. Veidi hiljem ilmub portaalis lugu pealkirjaga ”Anu Saagim keeldub suuseksist!”. Veel mugavam on üldse mitte helistada ja panna pealkirjaks ”Anu Saagim keeldub suuseksist?”

Niisiis on inimeste eraellu tungiv meedia koguni nii väärastunud, et avalikkuse ette toodud soppa käsitletakse suurepärase töövõiduna. Meenub TV3 rämpssaate ”Omakohus” esimene osa, kus kogu aupaiste langes fotograafile, kes kilkas sellega, et tahtis pildistada koos naiskaaslasega autosse pugevat Edgar Savisaart, viimane aga tuli temaga juttu vestma ja küsis koguni kaamerat enda kätte.

Halb pole mitte see, et sellised lood ja pildid klikke ja kommentaare saavad, vaid see, et toimetustes peetakse seda kvantiteeti auasjaks.

Lihtinimene on meediapuudulikkuse sündroomi suhtes nõrgemini ette valmistatud ja haavatav, sageli täiesti kaitsetu. ”Seenelkäigus” esindab seda tüüpi kohalik jorss (Üllar Saaremäe), kelle on täielikult zombistanud mitte mets ja üksindus, vaid meedia. Kõige kurvem on see, et ta on sellele täiesti alistunud, tema mäss on brutaalne, kuid stiihiline. Ta ei tule selle pealegi, et ka tema, lihtne inimene, võiks meediat oma huvides ära kasutada. Ta võiks kogu oma talu rüüstamise, enda teadvusetuks peksmise ja abituna mahajätmise suure kella külge panna. Talle piisab ristsõnadestki.

Ja siis veel Zäk (Juhan Ulfsak), kes ”Seenelkäigus” esindab hoopis kolmandat suunda meedialabürintides orienteerumisel. Temal on see lihtne, sest tema on rokitäht, kes võib nii metsa eksida, peksa saada kui ka ise anda ning pressikonverentsil rääkida ükskõik mida – kõik pannakse nagunii süüdimatult kirja. Veel enam: temaga koos eksimine annab ka väga raskesse seisu sattunud Aadule kõvasti punkte juurde. Selline pailapse staatus on kahjuks siiski erandlik.