Veiko Märka: Loodame olümpialollidele head emotsiooni

 (42)
Veiko Märka: Loodame olümpialollidele head emotsiooni
AFP/Scanpix

Kujutage ette, et meie raamatuturul tohiks müüa ja kogudes laenutada ainult eesti kirjandust pluss „Harry Potter“ ja „Sõrmuste isand“ ning te mõistate kui nivelleeritud on meedias spordi kajastamine.

Istusin parasjagu Nõo alevikus lasteaia taga ja mõtlesin, mida isiklikku, kuid üldhuvitavat olümpiamängudest kirjutada. Siis kuulsin rüblikute kilkeid „Tähelepanu! Valmis olla! Läks!“ ja „Mina tahan ka hüpata!“ Pole kahtlust, et sport on inimloomusesse sünnist saati sisse programmeeritud.

Või miks alustada inimlastest, kui võib veel kaugemalt. Näiteks kassipojad vabal ajal muud ei teegi, kui spordivad. Loomulikult ei saa kõik kogu aeg sportida, pealtvaatajaid on ka vaja. Ja kuna inimeste spordis on reeglid täiuslikumad, alade diapasoon laiem, võimete mõõtmine täpsem ja ühes võistluses osalejaid rohkem, siis on igaühel meist ka võrratult huvitavam pealtvaataja olla kui kassiemal.

Mis juhtub, kui spordile liiga vähe tähelepanu pööratakse, näeme praegu eredalt Süürias. Inimestesse kogunenud energia vajab kanaliseerimist. Spordi alternatiiv on sõda. Süüria pole kunagi eriline spordimaa olnud ja peale seitsmevõistleja Ghada Shouaa (olümpiavõitja 1996) ei meenu mulle sealt ühtegi tõelist staari. Pealegi oli ta naine ehk mittesõdiva soo esindaja.

Seotud lood:

Spordi vastu ja sõja poolt?

Nojah, araabia maades on spordi tase üldse suhteliselt kehv olnud ja seda nii naiste kui ka meeste aladel. Araabia kevadelt võiks siis vähemalt selles asjas progressi loota, isegi siis, kui neil ka demokraatiast midagi välja ei tule. Totalitaarsed Hiina ja Kuuba on ju ometi tublid spordimaad.

Niisiis tervitan ma palavalt ka 27. juulil algavaid ja seitseteist päeva kestvaid Londoni olümpiamänge. Kes on olümpiamängude (spordi) vastu, see on sõja poolt.

Mis mulle selle asja juures aga üldse ei meeldi, on eesti meedia, eriti ETV sporditoimetuse hüsteeriline ja kitsarinnaline natsionalism. Eelkõige kannatab selle all programmi valik. Mäletan, millise nüri järjekindlusega näidati Pekingi olümpiamängudel rannavõrkpalli, kuigi eesti paar langes välja juba alagrupimängude järel. Rannavõrkpall on mänguna võrkpalli hale vari, mille ainus eesmärk on demonstreerida vaatajale bikiinides naismängijate võlusid.

Eestis on auväärse traditsiooni ja hea hetkeseisuga käsipall ja võrkpall, nende harrastajate ja tõenäoliselt ka huviliste arv on kordades suurem kui rannavõrkpallil. Pealekauba olid mõlema ala turniirid Pekingis ülipõnevad. Neid aga lihtsalt ei näidatud.

Harry Potter, Usain Bolt ja Priit Pullerits

Muust maailmast ajavad meie meediat vaimustusest kiljuma vaid globaalsed masside ikoonid Usain Bolt ja USA korvpallimeeskond (räägin ikka vaid olümpiaaladest). Kujutage ette, et meie raamatuturul tohiks müüa ja kogudes laenutada ainult eesti kirjandust pluss „Harry Potter“ ja „Sõrmuste isand“ ning te mõistate kui nivelleeritud on meedias spordi kajastamine.

Räägin siin peamiselt ETVst, sest muudest telekanalitest pole midagi rääkida. Ja pabermeedias on seis segasem. Ühest küljest annab siin tooni täpselt samasugune natsionalistlik primitiivsus, teisest küljest on meil mitu kirjutavat spordiajakirjanikku, kelle analüüsivõime ja isiklik seisukoht tagavad kvaliteetlugusid, näiteks Jaan Martinson, Veiko Visnapuu, Priit Pullerits.

Hakkasin 2010. aasta Barcelona kergejõustiku EMi ülekannetest üles kirjutama ETV kommentaatorite eriti tobedaid lauseid, kus sisaldus sõna „loodame“. Aga neid sai nii palju, et väsisin ära.

Ma ei hakka otse välja ütlema, kelle lohutus on lootus. Anu Säärits jõudis Barcelonas aga koguni sellise fraasini: „Loodame, et meil homme on midagi loota,“ mis tähendab Hašeki andmeil lollust ruudus. Seevastu Madis Kallas julges diskursuse küsimärgi all seada („ Muudkui loodame ja loodame, aga...“) Pole ime, et nii värske ja originaalse mõtlemisega mees täna juba Eesti Olümpiakomitee juhiks kandideerib.

Mida me loodame?

Kuna lootuse, olgu kuitahes alusetu, õhutamine käib eetris ikka mitmuse esimeses pöördes, tekib küsimus: kes on need „me“, kes lootma peavad? Kas eesti spordikommentaatorid? Sel juhul võiks asja alati täpsustada. Mind isiklikult ehmatab, kui mind iga jumala õhtu kahtlustatakse nii masendavalt ebaintelligentses asjas nagu lootmine.

Mul oleks hea meel kui Gerd Kanter Londonis medali võidaks. Aga miks ma seda nii palavalt lootma pean? Mis sellest muutub?

Tähelepanuväärsel moel on meie spordijuhid ja treenerid tunduvalt kainema mõtlemisega ja loodavad ajakirjanikest oluliselt vähem. (Sportlastest ma ei räägigi, nende asi on võimalikult hästi võistelda ja kui mõni neist enne või pärast võistlust liiga arukat või vaimukat juttu ajab, tekib kahtlus, et ta pole oma põhitööd piisava pühendumisega teinud.)

Võistlusjärgsed intervjuud läbikukkunud Eesti sportlastega ETVs lõpevad tavaliselt kokkuvõttega: „Loodame, et said siit vähemalt hea emotsiooni edaspidiseks.“ Jälle peab rõhutama, et pabermeedia nii sinisilmne ei ole. Mul on meeles Postimehes 1996. aastal ilmunud Urmas Nemvaltsi karikatuur Atlanta mängudel haledalt läbikukkunud sõudjast Jüri Jaansonist. Võib-olla just see sisendas viimasele tippsspordis nii vajalikku viha ja enesetõestamissoovi ning tõi hilisematelt mängudelt kaks medalit?

Veel jubedam on ETV kommentaatorite teine mantra: „Nüüd kõik telerite ees pöidlad pihku, sest ringis on... (mõni eesti nimi)!“ See on sama õudne kui: „Nüüd kõik Keskerakonna poolt hääletama!“ Ma ei taha end ühel õhtul samastada näiteks Triin Aljandiga, teisel Rasmus Mägiga ja kolmandal Anna Iljuštšenkoga. Naissportlastele kaasaelamine on minu jaoks üldse keerulisem küsimus. Kui Läti kaugushüppaja Ineta Radēviča on nii ilus ja armas, kuidas ma saaksin siis mõne laia näoga eestlanna poolt olla?

Sport ja kultuur kuuluvad ühe ministeeriumi haldusalasse. Aga pole võimalik ette kujutada, et ETV programmis oleks samal tasemal sporti analüüsiv saade nagu on kultuuri sektoris „Jüri Üdi klubi“. Miks, selgus loodetavasti eelöeldust.