Veiko Märka: Isakujust Soomes, kultuuris ja poliitikas

 (31)
Veiko Märka: Isakujust Soomes, kultuuris ja poliitikas
Veiko Märka

Muidugi võiks rahva isaks nimetada ka presidenti. Aga Ilvese kohta see määratlus ei sobi. Tema on pigem rahva lell või lellepoeg – selline kaugem sugulane, kes ajab vahel vigurijutu ja lõbustab rahvast.

Mõeldes isadepäeva peale, meenusid mulle kõigepealt kirjanik Maarja Kangro luuleread: ”mulle meeldivad sellised/ veidi kannatanud mehed”. Kui ma küsisin veidi häiritult, et miks just nii, siis ta selgitas: üldse mitte kannatanud mehed on poisikesed, kellega pole millestki rääkida, palju kannatunud meestest võib tal olla kahju, aga igatahes ei ole neis midagi meeldivat.

Isad – täpsemalt need isad, kellest on seoses isadepäevaga mõtet juttu teha – on kõik veidi kannatanud mehed. Mittekannatav isa on lihtsalt üks naeruväärne tola, palju kannatanud isa aga üks hädapatakas ja perele risuks kaelas.

Eesti peremudelid on nii mitmekesised ja kiiresti muutuvad, et mingit ühist isadepäeva soovi või traditsiooni oleks ülimalt raske välja mõelda, elluviimisest rääkimata. Ikka enam ja enam tuleb seoses isadepäevaga meelde ansambli Velikije Luki mõru sõnum: ”Väikesed lapsed isata/ tuleb kõik jõkke visata”. (Edasi läks veel hullemaks: ”Väikesed lapsed emata/ mis siin veel mõelda, nemad ka.”) Olgu vetteviskamisega kuidas on, aga vaevalt nad näiteks kooli isadepäevaaktusest mingit rõõmu tunnevad. Ehkki kodus raevutsev joobnud isa on kindlasti veel palju hullem variant.

Seotud lood:

Metro Luminal laulab isast nii: ”Isa tuli koju, isa käed on külmad/ Isa tuli koju, isa ja ta hing/ Isa tuli koju, ja ta kurvad silmad/ Isa tuli koju, ja ta suitsuving”. Näeme, et isa kojutulek on iseenesest nii märkimisväärne fakt, et inspireerib terve laulu loomist. Lisame siia Kukerpillide soovi, et isa tooks koju tulles emale linnast lilli, selmet end pühade saabumise puhul purju juua ning perele meelehärmi valmistada. Niisiis pole isa kodusolek mitte ainult haruldane, vaid ka riskantne nähtus.

Praegu pole isa tõenäoliselt kodus sellepärast, et ta töötab Soomes (või veidi kaugemal), kus kannatab küll veidi, kuid saab selle eest ka korralikku tasu. Mida sellisele isale üldse soovida? ”Tule ruttu koju!” (ja hakka meid töötu abiraha eest toitma)? Nõme. ”Ära niipea koju tule!” (mulle on uut jalgratast ja mootoriga kelku ka vaja)? Täpselt sama nõme.

”Võta meid ka enda juurde!”? See juba läheb. Ehkki ma arvan, et rahva isale Andrus Ansipile (nii kaua valitsust juhtinud mehe kohta on see sobiv tiitel küll) selline soov ei meeldiks, sest kui kogu pere juba Soomes on, ei saa meie sotsiaalabisüsteem sellest enam mingit abi.

Muidugi võiks rahva isaks nimetada ka presidenti. Aga Toomas Hendrik Ilvese kohta see määratlus ei sobi. Tema on pigem rahva lell või lellepoeg – selline kaugem sugulane, kes ajab vahel vigurijutu ja lõbustab rahvast, aga millegi eest eriti ei vastuta.

Viimasel ajal levib Eesti rahva seas - vähemasti poliit-skeenel - ohtlikult Oidipuse kompleks, mis teatavasti nõuab oma ”isa” tapmist. Aga eks isaks olemisega kaasnevad ikka mitmesugused riskid. Eks ootame, kas Ansip vahetab ükskord veidi kannatanud mehe imago paljukannatanu oma vastu ja astub tagasi või ei.

Üldiselt ei ole Eesti isadel kombeks palju kannatamisega edvistada ega seda eeskujuks tuua (”Oh mis mina kõik oma naise ja laste heaks teinud olen!”). Seevastu Andrus Kivirähki jutt ”Puupoiss ja neitsi”, milles papa Carlo varastab kirikust neitsi Maarja puuskulptuuri, et armuvalus Buratinot enesetapust säästa ning põletatakse selle eest tuleriidal, kõlbab küll isadepäeva pidulikul jumalateenistusel ette lugeda, kuid mitte käitumisjuhiseks võtta.

On veel üks laul, kus isadest palju juttu: Andres Valkoneni ”Vanaisa laul” filmist ”Minu naine sai vanaemaks” (sõnad Leelo Tungal). ”On kerge saada isaks, katsu saada vanaisaks”, tõdetakse selles. Võimatu vastu vaielda. Ja veel: ”Vanaisa - see on aukraad, mida kanda pole kerge...” Niisiis võrdub vanaisa staatus militaarses paradigmas ohvitseriga. Kes on sel juhul isa? Kas tundmatu sõdur lahinguväljal? Aga igavene tuli Eesti Isa ausambaks ei sobi. Pigem igavesti särisev grill-ahi pronksist vorstidega.

Kinolevi meelitab viimasel ajal inimesi lihtsate eksistentsiaalsete tõdedega: ”Kõik muusikud on kaabakad”, ”Kõik mendid on m*nnid” (võrdle: ”kõik mehed on sead”). Ja kõik isad on isukad. Selle tõeni on jõudnud ka telereklaamide tootjad. Seni tungles nõudepesuvahendi reklaamis rasvase toiduvaagna juures parv lapsi ja isa jäi tahaplaanile. Nüüd on ta kapist välja tulnud ja näiteks Nutella klipis õgib juba täiesti võrdsena poja kõrval. Väga südantsoojendav reklaam.

Mida isale novembri teisel pühapäeval kinkida? Kingi talle korralik täismehe lõunasöök. Omatehtud. Seapraad hapukapsastega näiteks. Ja suur kogus, nii et jätkuks ka esmaspäeval soojendamiseks. Sest on külm aeg ning keha peab kõvasti kaloreid põletama. Ja mõtle, kui palju võib isa olla aasta jooksul kannatanud ema idu-, võrse-, punga- ja muude dieetide tõttu. Pole talle vaja lilli ega laule, isa pole ju kits ega jõuluvana (vähemalt praegu veel mitte).
Ja kui päris-isa pole, siis võib prae anda kasuisale või naabrionule või onu Toomasele, kes teil kodus torusid käib parandamas.