Veiko Märka: Eurovisioon on santlaagrite ja poolearuliste paraad
Nimetagu keegi mõni muu valdkond, milles Eesti platseerumine 26 edukama Euroopa riigi sekka tekitaks sellist üldrahvuslikku õnnetunnet ja ma olen nõus tund aega Vabaduse väljakul alasti ringi jooksma.
Minu jaoks oli päev, mil Eurovisiooni lauluvõistlus suri, aasta tagasi – siis kui minu (ja mitte ainult minu) absoluutne lemmik Jedward kaheksandaks jäeti. Ilmselt murdus midagi ka kusagil palju globaalsemal tasandil, sest tänavu avaldusid käegalöömismeeleolud selles, et lavale saadeti marginaalseid etnilisi gruppe (Venemaa, Austria, Soome, Bulgaaria), geronte (Ühendkuningriik, Venemaa), tehti niisama nalja (Montenegro, Austria, Belgia) või võeti asja vähemalt kerge irooniaga (Läti, Slovakkia). Ülejäänu on hall üksluisus nagu mullu ja muistegi. Jääb vaid oodata, millal lavale ilmuvad esimesed jalutud ja nõdrameelsed. Usun, et neil oleks lööki küll.
Teine märk Eurovisiooni allakäigust on tõik, et fännid on hakanud üha täpsemalt tulemusi ette ennustama. Sõna ”fänn” on eestikeelses verbaalses meedias nii sagedaseks muutunud, et selle päritolusse enam ei süüvita. Tegelikult on see mugandus sõnast ”fanaatik”. Fanaatik tähendab täiesti piiratud mõtlemisega, vaid ühele eesmärgile allutatud, kuid sealjuures väga aktiivset isikut – ühesõnaga ohtlikku lolli. Täpselt sama kehtib ju ka jalgpallifännide kohta. Ainult et viimastel pole mingit voli oma või teiste klubide tulemuste üle otsustada. (Millegipärast ei nimetata eesti keeles fanaatilist moslemit islamifänniks – see on väga silmakirjalik topeltstandard.)
Minu jaoks saabus lauluvõistluse kõrgaeg 1990ndate lõpus kui punktide andmine järk-järgult rahvale usaldati. Vox populi, vox dei printsiip on asja eest just sellisel glamuursel ja prestiižikal, kuid eluliselt tähtsusetul massikultuuriüritusel. Rahvahääletus oli tendentslik, aga vähemalt läbipaistev. See, et Kreeka ja Küpros teineteisele alati vähemalt kümme punkti andsid, oli praeguse salastatuse ja anarhia kõrval väga väike viga.
Eurovisioon on Balkani ja NSVLi lauluvõistlus
Järgnenud uuendus – pooled punktid rahvalt, pooled žüriilt – tekitaski kaose. Aina võimsamaks muutuv ja fänne koondav sotsiaalmeedia on ka rahvuslikud žüriid oma diktaadile allutanud. Küllap tegi mullune ilmne ülekohus Jedwardi suhtes viimased eriti hellaks. Ja mida viletsamaks muutub eurooplaste keskmine majanduslik olukord, seda suuremaks tõuseb fännide osakaal ka helistajate seas. Sellest siis ka tulemuste ettearvatus.
Kõige jubedam oleks, kui Jedward oma eelmise aasta laulu haleda jäljendusega nüüd kõrgema koha saaks. See näitaks ürituse mandumist täielikult.
Kolmandaks negatiivseks ilminguks on asjaolu, et Eurovisioon on üha rohkem mitte terve Euroopa, vaid ainult Balkani ja endise Nõukogude Liidu (sealhulgas Eesti) lauluvõistlus. Poolfinaalidest edasipääsenute valik kinnitas seda ilmekalt (ehkki tänavu jäi selle areaali üks traditsiooniliselt tugev tegija Armeenia ju kõrvale.) Sellest on hästi aru saanud ka näiteks Norra ringhääling, saates ikka enam võistlustulle sealtkandist pärit soliste ja saavutades silmapaistvat edu.
Ma pole varem tähele pannud, et nii palju riike saadaks lavale kepslema ja karglema maksimaalselt lubatud kuus esinejat. See on sama igav kui mängitaks täringumängu, kus iga võistleja täringu kõigil külgedel on kuus täppi. Seltsis segasem, hulgas hallim, säravad isiksused on kadunud. Sel üksluisel taustal paistis Eesti tänavune esitus, keskendumine lauljale ja laulule, ootamatult originaalne ja mõjuv.
Õnnetunne ja hullumine
Eesti laulu edasipääs mind ei huvitanud. Pole ju põhjust rõõmustada või kurvastada, kui pooled osavõtjad ei võta enam asja tõsiselt ja pooled on lihtsalt mõttetud. Ei andnud ma kellelegi ka oma häält, ehkki Holland tõesti väga meeldis. Mis siin ikka enam tõmmelda, otsustavad ju ”fännid”, mitte normaalsed inimesed, kelle sekka ka ennast liigitan.
Kohaliku ajakirjanduse lolliksminek Ott Leplandi ”saavutuse” puhul näitab aga Eurovisiooni madaldumist samale tasemele nagu Igor Mangi ennustused. Nimetagu keegi mulle ükskõik milline muu valdkond, milles Eesti platseerumine 26 edukaima Euroopa riigi sekka tekitaks sellist üldrahvuslikku õnnetunnet ja meedia hullumist ning ma olen nõus tund aega Vabaduse väljakul alasti ringi jooksma.
Vihkan meeletult jõuetuid internetis virisejaid, kes omapoolseid lahendusi välja ei paku (või pakuvad tobedaid). Niisiis positiivne retsept: jäägu edaspidi igal aastal võistlusest osa võtma vaid need viis suurt, kes praegu nagunii otse finaali saavad – ja muidugi korraldaja. Ülejäänud pääseksid võistlusele kord kahe aasta jooksul – loosi alusel, nagu praegu poolfinaale moodustatakse.
Totra tüütu müra kvantiteet väheneks peaaegu poole võrra. Või isegi rohkem, sest võistluse jaoks valiku tegemine oleks poole süvenenum ja läbimõeldum. Kujutage ette, et jalgpalli EM finaalturniir toimuks igal aastal ning sinna pääseksid kõik soovijad! See oleks sama nõme ja tüütu nagu... nagu... nagu praegune Eurovisioon.
Iraani võimud süüdistasid Aserbaidžaani lauluvõistluse ajal geiparaadi korraldamises. Vaesed mahajäänud ajatollad! See aeg, kus võistlus endast geiparaadi kujutas, on läbi. Ja tagantjärgi võttes polnud see üldse halb aeg. Praegune Eurovisioon on santlaagrite ja poolearuliste paraad.
