Veiko Jürisson: Rahu pronksmehele

 (336)
Veiko Jürisson
Postimees/Scanpix

Tummalt endassetõmbunud pronksmees Tõnismäel on muutunud komtuuri kujuks, kes aeg-ajalt elustudes heidab enda ümber hoiatavalt külma hingust, justkui öeldes: ärge ahvatlege surnuid elavate sekka, loobuge upsakusest ja ärplevast uhkusest, olge suuremeelsed, otsige lepitust ja mõistmist. Ta hing luitunud kivide vahel ei anna rahu.

Olles ühe pronkssõduri ümarlaual osaleva institutsiooni esindajana istunud kordi linnavolikogu kuumaksköetud saalis, ei pääse ma kuidagi tundest, et see kõik ei vii mitte kuhugi. Ümarlaud pole suutnud mõistmist või leppimist saavutada ning väga väike on tõenäosus, et ta selleni kunagi jõuab. Tullakse kokku, et oma positsioone hoida, mitte selleks, et lahenduse suunas edasi liikuda.

Õigupoolest on see ka võimatu, sest kõik osalised on nii ehk teisiti ajaloo pantvangid. Seda ollakse seni, kuni ei ole aru saadud ühest filosoofilisest printsiibist, mille kohaselt probleemi ei ole võimalik lahendada samade kategooriate tasandil, mis on selle tekitanud. Kuni debatt püsib ajaloolis-poliitiliste ja õiguslike küsimuste ringis, ei ole võimalik teha moraalselt põhjendatud küpseid otsuseid.

Seda näib olevat omamoodi mõistnud üks osapool, kes on teinud ettepaneku rajada Tõnismäele memoriaalkompleks Teise maailmasõja Hitleri-vastasele koalitsioonile. See initsiatiiv on ideoloogiliselt hästi põhjendatud, võiks isegi öelda, et nutikas, kuid paraku ette ebaõnnestumisele määratud. Ideoloogiamonumenti stalinismi libavõidule ei püstitata Tallinna kesklinnas kunagi, see süvendab veelgi õigustatud ülekohtutunnet sõja ebaõiglaste lõpptulemuste pärast, mis viis eesti rahva püsimajäämise piirile.

Kuid siit on võimalik ka edasi minna, kui ilmutada tarkust ja head tahet. Eri kultuurides on langenute austamine kesksemaid rituaale, mis on kõige otsesemalt seotud hõimulise ja hiljem pigem rahvusliku identiteedi tajuga, tulenedes selle olemuslikust tuumast. Langenute poole pöördumine on kummardus kõige pühama — elu — ohvrikstoomisele ning ajalisele ja kultuurilisele kestvusele, mille eest tasuna püsib elavate igavene võlg kadunute ees igavesti.

Usutavasti on see omane kõigile end rahvusena tundvatele inimrühmadele. Muidugi saab seda ka politiseerida ning üldjuhul nii ka tehakse, sest selle kaudu saab valitseda inimrühmade sügavamaid tundeid. Ka selle juhtumi puhul oleme rääginud ennekõike poliitikast, kuid lahendus saab olla üksnes ja ainult mittepoliitiline, see tähendab: kõiki osapooli respekteeriv. Keegi ei saa ega soovi põhimõtteliselt eitada meie riigis elava vene rahvusrühma identiteedist tulenevat langenute ja sõjaohvrite mälestamise õigust, kuid ainult sellisena, ilma poliitilise või ideoloogilise kontekstita.

Poliitika tuleb jätta selja taha ja astuda otsustav samm erinevuste rõhutamisest inimlikult üldise suunas, siinjuures kellegi tundeid riivamata. Seda on võimalik teha konkreetselt ja kohe. Aastaid on ühe lahendust pakkuva võimalusena viidatud Maarjamäe unarusse jäetud memoriaalile, mis võiks saada ka viimases sõjas nõukogude poolel langenud sõjaohvrite mälestuspaigaks. Õigupoolest on see ruumiliselt ja märgiliselt ka ainus tõeliselt usutav lahendus. Maarjamäe nimi kätkeb endas sõnumit, selles peitub juba iseenesest leppimine ja lunastus ning samas ootab see monumentaalselt kujundatud kompleks juba aastaid uut sisu, milleks võiks olla riiklik oikumeeniline leinaväli kõigile sõdades langenutele.

Tegemist ei saa olla väikese projektiga, vaid kogu ruumi uue arhitektuurse mõtestamisega, mille leidmiseks oleks sobiv välja kuulutada rahvusvaheline konkurss. Vaid rõhutatult esteetiline ja sügavalt sümboolne lahendus suudab murda kõiki eelarvamuslikke hoiakuid.

Hind ei saa olla meile liiga kõrge, sest meie ühiskonna sidusus on väga tõsiselt ohustatud ning isegi reaalsed majanduslikud kaotused kuludena seeläbi kordades suuremad. Seda tuleks luua nii-öelda heas mõttes omakasupüüdlikult, meile kõigile, kes Eestimaal elavad. Lõpp-kokkuvõttes on tänastel protestijatel ilma tõrjutust tundmata võimalik valida, mis on väärikam paik oma lahinguväljadel kadunute mälestamiseks, kas trollibussipeatus Tõnismäel või langenute väli kõigile halastava Maarja kaitse all. Siin destilleerub välja ka see, kellele on langenute mälestus püha, kellele vaid pelk poliitilise manipulatsiooni ja omakasu objekt.

Lahendus peitub kultuuris, sest poliitika on jäänud ja jääb siin abituks. Õigusriigis peab kehtima seaduse jõud, kuid seadus võib näida ka malakana, mis paneb nurka surutud olendi tegema afektiivseid tegusid. Pakkuda tuleb niisiis lahendust, mis ei räägi mitte kuiva mõistuse keelt, vaid lahendab ühe sügavalt inimliku ja igavikulise probleemi meie kõigi jaoks. Siit läheb tee ühisele mõistmisele. See on riiklikult tähtis küsimus, mitte monumentide eemaldamise seaduse vastuvõtmine.