Vau, me edestame Põhja-Koread!

 (51)
Vau, me edestame Põhja-Koread!
Reuters/Scanpix

CIA World Factbooki värske uuringu kohaselt on maailma suurima majanduslangusega riigid Zimbabwe, Läti, Island, Eesti, Põhja-Korea. Aga mis pidi tulema? Varsti peaksime olema Euroopa viie rikkama riigi hulgas. Nüüd aga suudame mõnevõrra edestada Kim Jong Ili riiki.

Eestis on poliitikud leidnud mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mugava ideoloogia liberalismi näol. Praeguste riigijuhtide arvates pole riigi kriisist päästmiseks vaja midagi ette võtta, tuleb ainult autopiloot sisse lülitada ja oodata, millal turg kõik ära reguleerib.

Kõik aga ei juhtu iseenesest. Ettenägelikumatel on selge, et süvenev ebavõrdsus maailmas ei võimalda enam liberalismi printsiipe primitiivsel moel rakendada: vaba turg, madalad maksud ja minimaalsed regulatsioonid.

Euroopa üks tugevaima majandusega riike Ühendkuningriigid on nüüdseks natsionaliseerinud oma suurimad pangad. USA föderaalreserv on aga suurte rahasüstidega turgutanud terveid tööstusharusid, mis viis nende välisvõla 11 triljonini.

President Obama plaanib katastroofist väljatulekuks lisada kahele rikkamale elanikekihile tulumaksuprotsenti ja kärpida kaitsekulusid. Riik tungib iga päev erasektorisse muudatuste tegemiseks, mõjutades eraettevõtete laenamist suuremate riigilõivudega. Presidendi deviisiks on „vastutuse uus ajastu”.

Eestis küll kärbitakse, kuid mitte nende arvelt, kes on üle jõu elanud. Kärbete põhiraskus tuleb kanda nii omavalitsustel kui ka erasektoril. Valitsus ei tunnista vigu, mis riigi majanduspoliitikas tehtud, vaid püüab suruda ka pealinna valmist „Ritsikas ja sipelgas” tuntud „eikuskilt eimidagi” -poliitikat.

Ühest küljest lubatakse vähendada makse, maamaksuga Tallinnas lõpparve teha, teisest küljest lubatakse suurendada sotsiaalkulusid. Kui tulubaasi vähendatakse, kuskohast peaks raha tulema?

Liberalismi äärmuslik rakendamine ei ole kaasaegses maailmas enam adekvaatne. Iga „ism” võib muutuda arengu piduriks või koguni ohuks, kui rakendada äärmuslikke vorme. Olgu tegemist liberalismi või kommunismiga – selles osas on äärmused sarnased.

Ma ei taha väita, et liberalistlik põhimõte „laske teha, laske käibida” oleks oma aja ära elanud. Ma väidan, et dogmaatiline riigijuhtimine ei ole jätkusuutlik, see ei võimalda kriisides pehmet maandumist ega majanduse väljumist madalseisust.

Tõsi, ka USA valitsus kärbib. Aga see pole n-ö väärtuspõhine, vaid riigi huvidest lähtuv käitumine. General Motorsit ei saanud lihtsalt pankrotti lasta ja valitsus natsionaliseeris selle. Pole kahtlustki, kuidas praegune Eesti valitsus oleks sellises situatsioonis käitunud; juuksed tõusnuks püsti juba kuuldes sõna „natsionaliseerima”. Tegelikult võttis USA maksumaksja lihtsalt vastutuse tööstusharu eest, mis mängib riigi arengus otsustavat rolli.

Kui omal julgust ja ideid napib, võiks vähemalt nende riikide tarkust kasutada, mis majanduskriisiga edukalt toime tulevad. Nii nagu Eesti ei saa etendada USA eeskujul „maailma politseiniku” rolli, ei saa ka meie majanduspoliitika olla vaid väärtuspõhine või Friedmani-põhine.