Sest kuidas teisiti saakski aru saada mõtteviisist, et tuleb Rüütel valgel hobusel ja kohe hakkab piimaraha laekuma, viljasaak kasvab ja üldkokkuvõttes muutub elu suurepäraseks peale järgmisi valimisi, kui kõik pirrud seoses Savisaare võimuletulekuga lausa mitmel otsal lõkendama löövad.

Kummastav on lugeda ja kuulda praeguste opositsioonipoliitikute nägemust Eesti arengust. Selgelt demagoogilised ja lähtuvad ideest lubada rahvale pudrumägesid ja piimajõgesid. Ja ullikesed usuvadki, sest neile meeldib seda kuulda.

Kui aga nendest lubadustest midagi välja ei tule, veeretatakse süü aegade jooksul võimul olnud parempoolsete kraesse, et nemad juhtisid riigi mülkasse ja nemad on süüdi. Ning rahvas jälle usub. Sest vasakparteid on seatud jumala staatusesse ja neisse usutakse pimesi. Küll aga usub neisse suhteliselt vähe tunnustatud majandusteadlasi. Aga ega mullikesi polegi neile vaja puhuda — valijaskond koosneb suures osas ikka teistsuguse mõtteviisiga inimestest.

Aeg-ajalt tuleb ikka küsida: quo vadis? Kes siis kasu lõikab? Rahvas kindlasti mitte. Kui isegi lühiaajaliselt peaks näiliselt kasu tõusma, asendub see pikemas perspektiivis suurema majandusliku allakäiguga. Järelikult jääb siin üle poliitiline partei ja survegrupid. Sama eesmärki teenib ka maarahva ülesässitamine kõige progressiivse vastu, milles personifitseeritakse tema suurim vaenlane.

Ja aga siis me alles kolmikutele näitame! Aga me paneme nad kinni selle eest! Ja rikaste vara võtame ja jagame rahvale! Savisaare võim ja kogu maa elektrifitseerimine… Tundub ehmatavalt tuttav arengusuund.

Aga ajalugu pidigi mööda spiraali käima ja ju siis see on meie geopoliitiline taak. Kui siia veel lisada sm. Reiljani suurepärane plaan, kuidas Eesti lähima 15 aasta jooksul põhja lasta, ei maksa imestada, et ajud hakkavad aegsasti riigist välja voolama. Sest mida neil siin ikka teha — mida rohkem sa pingutad ja rabad, mida rohkem sa ajusid ragistad, seda suurema hulga sööb astmeline tulumaks su sissetulekutest ära. Mõttettu värk ju. Seega hakkab edumeelne kodanik hukatuse kartuses juba varakult pilku läände pöörama.

Ja milline president sobikski sellist riiki välisilma silmis paremini esindama kui sm. Rüütel, kelle valimisega on tekkinud situatsioon, mis sarnaneb olukorrale filmis “Mr Bean — The Ultimate Disaster”. Ning praegusel juhul on filmist nähtud Londoni kunstigalerii osas Eesti Vabariik, kes valis omale “esindaja”.