Sellest on nüüd juba üle 20 aasta, kui Bornholmi saarel Taanis rääkis giid, et see on ainuke koht Euroopas, kuhu venelased Teise maailmasõja käigus küll tulid, aga kust ise vabatahtlikult ka ära läksid. Võib juhtuda, et varsti lisandub veel üks kant.

Teised meist, meie neist

Kerge aktsendiga head eesti keelt kõnelnud Darja rääkis hiljuti Vikerraadios, et kui Eesti riik kiiresti midagi ette ei võta, lähevad Kohtla-Järve noored venelased Eestist ära. Ta ütles, et see oleks katastroof. Eestlased isegi raputavad endale teinekord tuhka pähe, tunnevad end nagu alaväärsetena, süüdi selles, et mitte kõik Eestisse sattunud ei tunne end siin küllalt hästi. Mõni aasta tagasi kõneldi, et meie kodudes räägitakse 90, siis et 120 ja nüüd septembris kostis, et juba 142 eri emakeelt. Võta või terve rahvaga töölt lahti, et kõigile selgeks teha, kus nad siis nüüd elavad!

Kogu ilus väike riik on otsast lõpuni taastatud. Kõik struktuurid ja institutsioonid kõige väiksema seadusepügalani paika pandud. Eestis, eesti keeles, seega eestlased tegid. Kuidas saab seda ikka veel piskuks pidada, üha uusi tegematajätmisi juurde mõtelda? Ah et integratsioon olla olnud ühepoolne, venelased õppinud eesti keelt, aga eestlased... No mida need siis tegid? Õpetasid seda sama eesti keelt. Kes teine veel oleks võinud seda teha?

Tehke ruttu, sõda tuleb!

Sellest, mis neist iseseisvas Eestis saab, hakkasid mõned siinsed venelased mõtlema juba siis, kui Eesti oma riiki veel kuskilt ei paistnudki. Palusid selgitada, et mis need eestlased siin laulavad, mida tahavad. Jutuajamised olid rahumeelsed, aga lõppesid alati kuulaja tõdemusega, et tehke, mis tahate, aga kõike, mis te välja võitlete, peate niikuinii ka meiega jagama: „Võnuždenõ budete nam tože vsjo davatj.” 

Mis andmata on jäänud, sellest rääkis Tallinna järjekordsel kodurahufoorumil linnapea Edgar Savisaar: „Olen nõus nende arvamusliidritega, kelle hinnangul üks uue iseseisvusaja suuremaid pettumisi on venekeelse elanikkonna peaaegu täielik kõrvaletõrjutus riigi valitsemisest.”
Kuidas sa paned umbkeelse valitsema? Ta peaks ju mitte ainult rääkima, vaid ka kirjas keelt valdama. Kodurahufoorumi töökeeled olid eesti ja ka vene keel, saalis sünkroontõlge nagu 20 aastat tagasi viimases ülemnõukogus. 

Ja mis siis saab, kui nad valdavalt ei valitse? Ka see on linnapeal teada: „Vähemusrahvuste vähene kaasamine või isegi tõrjumine annab äärmiselt negatiivseid tagajärgi, alates kuritegevuse kasvust, lõpetades rahvuskonfliktide või isegi kodusõjaga.” 

Siinkohal tuleb meelde vana laul, mis otsesõnu ütleb: „Viimse võitluse maale lahing otsustav toob...” Kui kõnelejat uskuda, peaks nagu tõesti midagi veel tegema. Väikese õpetuse selle kohta, millest võiks alustada, andis eespool tsiteeritud Vikerraadios kõnelnud Darja. Tema ütles, et Eestist lahkuma kippuvate venelastega tuleb võtta ühendust ja – pangem hästi tähele – seda tuleb teha vene keeles! Selge puha, selle südamesoovi on sakslased ostalgiaks ristinud ja venelase tõrjutusest EV-s ei ole see teps mitte sündinud.

Mõni sõna muusikast

Kes surus siin vene keelt kõnelnud inimest ENSV ajal kõrvale? Oleks näiteks täiesti võinud nii olla, et oleksime ERSO saatel rohkem Elleri peale rõhunud, aga Tšaikovskit kuulanud siinse vene inimese esituses. Aga viiekümne aasta jooksul ei sirgunud millegipärast ühtki sellist solisti ega orkestranti. Nüüd kurtis üks suvisele laulupeole ametimehena kutsutu, et ta peaaegu ei kohanud seal teisi vene inimesi, sest kavas ei olnud ühtki vene laulu. 

Hiina laule ka ei olnud, aga hiinlased laulsid. Vahetult enne pidu dirigeeris Nokia saalis taas ERSO ette tõusnud maailmakuulus Neeme Järvi ja Filipiinide imelaps mängis Chopini 1. klaverikontserti. Kõrvaltoolis istus eesti keelt väheke kõnelev naine, mistõttu vaatasin pikal vaheajal tähelepanelikult ringi, ehk leian teise veel. Ei leidnud. No mis see Chopin neile teinud on või kas Piletilevi ei teeninda meil muusikasõpru vene keeles?

Üks viieaastane poiss oli sügise lähenedes vaadanud oma nohu käes turtsuvat vanaisa ja lausunud mõtlikult: „Ma tõesti ei tea, mis sa siis nüüd teed! Sa kas võtad aspiriini või võtad viina...” Ja mis me oma venelastega peame tegema? 

Ei midagi, las nad elada ja olla. Me ei hakka kunagi inimeste moodi elama, kui endi ega teistega seda lõputut võitlust ei lõpeta.