Mäletan kui 2005. aastal anti Riigikogu esinaisele Ene Ergmale üle 15 000 allkirja uue piirileppe sõlmimise vastu ja mitmed kultuuritegelased saatsid sellekohaseid kirju. Kahjuks ei mõjutanud see kõik neid poliitikuid, kes vastutasid Eesti riigi ja rahva eest.

Piirilepingu tekst avalikustati alles pärast seda kui see oli Moskvas allkirjastatud ja Riigikogul ei jäänud muud üle kui lisada vastav sissejuhatav osa, millega kinnitati Tartu rahulepingu kehtivust lähtudes sellest, et Tartu rahuleping on rahvusvaheliselt tunnustatud dokument, mida tunnustas 12. juulil 1922. aastal ka Rahvasteliit. Kahjuks ei ole see aga lepingupartner Venemaale vastuvõetav.

Nüüd kavatsetakse alla kirjutada uus piirileping, kus puudub viide Tartu rahule ja väidetakse, et Tartu rahuleping kehtib ka ilma Venemaa tunnustuseta. Pealegi olevat see Euroopale kasulik ja aitab kaitsta Eesti riigi iseseisvust.

Jah, meie võime ju küll endale rusikaga rinda lüües kinnitada, et uus piirileping sätestab ainult piiri kulgemist ja see ei puuduta Tartu rahulepingut. Kuid me ei tohiks unustada, et Venemaa on kogu aeg lähtunud seisukohast, et Tartu rahuleping kaotas kehtivuse Eesti „vabatahtlikul" ühinemisel NSV Liiduga.

Pärast uue piirilepingu sõlmimist hakkab aga kehtima üldiselt tunnustatud põhimõte, et uus leping tühistab varasema - lex posterior derogat legi priori. See on aga sisult põhiseaduse vastane, kuna põhiseaduses on nimetatud ainsa Eesti ja Venemaa vahelise lepinguna Tartu rahulepingut. Seetõttu arvan, et uue piirilepingu kehtestamine on Eesti iseseisvusele väga ohtlik ja võib endaga kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi.

Meenutame, et Eesti Kongressi 1. istungjärgul 1990. aastal määratleti selgelt Tartu rahulepingu tähtsus ja Eesti iseseisvus taastati sellest lähtuvalt Eesti Komitee survel 20. augustil 1991 õigusliku järjepidevuse alusel. Selleks tuli ülemnõukoguga pidada lõputuid vaidlusi, et määratleda kodanikkond, mis tagaks eestlaste rahvusõigused omal maal.

Kui nüüd vajatakse uut piirilepingut, siis tuleks vastavalt põhiseadusele lähtuda kodanikkonna tahtest, kes omab ainuõigust Eesti riiklike ja rahvuslike eesmärkide teostamisel. Kahjuks pole Eesti kodanikele antud võimalust selles küsimuses oma seisukohta välja öelda. Piirilepingu küsimus otsustati lihtsalt valitsuses kiirustades ära.

Kui mõned ajaloolased püüavad väita, et Tartu rahuleping enam ei kehti, siis tekib küsimus, millal kaotas Tartu rahuleping oma kehtivuse ja millise otsuse alusel? Kes võttis meilt ära meie sünnitunnistuse?

On vastuvõetamatu, et piirilepingu tekstis pole kordagi nimetatud Tartu rahulepingut ja läbirääkimiste  käigus pole lähtutud Eesti rahvuslikest  huvidest. Kui me  tunnustame NSVLi  vägivaldselt kehtestatud ENSV piiri, siis sellega loobub Eesti riik nii Tartu rahulepingust kui ka suurest osas maast koos kõigi maavaradega selle eest mitte midagi vastu saamata.