Vanglapedagoogika Patarei moodi
Kunagise keskvangla akendest saab nautida miljonivaadet Tallinna lahele. Enam kui kolmveerand sajandit, mil hoone vanglana töötas, keegi selle imetlemise eest muidugi maksma ei nõustunud. Eeldusel, et meeter ja kaheksakümmend sentimeetrit paksud müürid endast läbi vaadata lasidki. Paljude kinnipidamiskambrite aknad ei vääri isegi ava nime. Okastraadi ja trellide kuhja on värskel õhulgi raske läbida, valgusest rääkimata. Mõni välisturist keeldub vanglasse sisse minemast. Või sisenenuna tahab kohe välja – nii jube on.
Patarei vangla suleti 2002. aastal, vanglate keskhaigla tegutses neis morbiidsetes ruumides veel kolm aastat. On omamoodi irooniline, et alles aastal 2005, kui vange hakkasid vahetama välja turistid ja muidu kultuurihuvilised, avastati vangide elukambrites (ka haiglaosakonnas) õilmitsenud väga mürgine hallitus.
Euronormidest on asi kaugel
Patarei vanglas ekskursioone korraldav Rasmus Rausberg märkis, et advokaatide sõnul oli Patarei vanglas aasta ringi vaid kolmteist soojakraadi. Enamiku ajast olid vangid oma kongis – tihedalt kahekordsete naridega täidetud ruumis, kus elas enam kui kümme kinnipeetavat. Välja jalutama lasti vaid tunniks-paariks ning sedagi aedikutesse, kuhu humaanne omanik oma koduloomagi ei lubaks. Ainus viis neis puurides „vabadust” näha on vaadata otse üles, ning ka siis piirdub vabadus ilmetu taevalapiga. Siiski ei pruukinud jalutuskäik igav olla. Näiteks üks jalutusboks asus naisteosakonna akende all. Seal olevat karjutud teineteisele asju, mille jaoks on tänapäeval 900-ga algavad telefoninumbrid.
Esimese korruse paksude niiskete võlvide all asuvad köök ja toidulaod – sealhulgas ruum, kus hoiti liha. Rasmuse kinnitusel haises seal veel mõni aasta tagasi selgelt mitte kõige värskema liha järele. Keset kivisse imbunud kahtlast lõhna eritavat hämarat ruumi on tohutu ärahakitud pakk, millel vangidele mõeldud liha peenemaks raiuti. Paku kirjeldamiseks leidub eesti keeles omadussõna – rõve.
Kuni aastani 2000 voolas kogu Patarei kompleksi reovesi otse merre. Reovee toru tuli välja nii õnnetult, et hoovus uhtus vanglaelanike organismi jääkained sageli Pirita randa. Veel umbes kümme aastat tagasi elas Patareis aga umbes 1200 vangi ja hunnik valvureid. Võib öelda, et keskvangla käis häda tegemas meie suvitusrannas. Rasmus naljatas, et pärast Patarei ühendamist Tallinna üldise reoveesüsteemiga saigi Pirita üheks kõige külmemaks avalikuks rannaks.
Hukatavad viidi „duši alla”
Patarei vangla oli eeluurimisvangla ning nagu eespool mainitud, asus seal ühtlasi vangla haigla. Kuid 82 aasta jooksul viidi seal läbi ka hukkamisi. Kui jätta kõrvale vangide omavahelised arveteklaarimised, kus tapmisviisid ja -instrumentaarium hõlmas kardetavasti kõike, mida fantaasia välja mõelda lubab, siis ametlikult on patareis nii mürgitatud, poodud kui ka maha lastud. Poodi Rasmuse selgitusel aastail 1934–1940. Hukatavale anti viis minutit otsustamiseks, kas ta võtab mürki või valib köie. Esimene inimene, kes seal 1934. aastal üles poodi, olevat öö läbi nutnud ja karjunud. Sai aru, mis saatus teda ootab. Enne ja pärast (ehk siis esimese vabariigi alguses ning Nõukogude ajal) oli eelistatud meetod mahalaskmine. Paus oli vaid 1964. ja 1989. aasta vahel, mil kõik hukatavad transporditi tollasesse Leningradi. Hukkamised tõi tagasi kütusekriis – odavam oli inimene kohapeal maha lasta.
Hukkamisest enne selle täideviimist teada ei antud. Nõukogude süsteem oli selline, et ega otsuse täideviijad ise ka hästi teadnud, millal hukkamine toimub – kunagi polnud kindel, kas timukas jõuab kohale... Mahalaskmispäev nägi välja umbes järgmine. Süüdimõistetu lubati nagu tavaliselt duši alla juhatada, kuid kohas, kus duši alla mineja pidi vasemale keerama, lükati ta hoopis teisest uksest sisse. Seal oli juba „rahvas ootamas”, prokurör tegi veel lühikese kokkuvõtte, kästi aluspesuni lahti riietuda, tõmmati vildist kott pähe, viidi kõrvalruumi, sunniti kõhuli maha heitma ning asetati pea alla puutükk – et kuul rikošetist kedagi teist ei tabaks. Seetõttu pole ruumis ka ühtegi kuulijälge. Ainuke tähenduslik element on väike räpane äravooluava põrandas – sinna voolas veri. Kõrvalruumis on paks must kummivoolik, millega ruum ära pesti. Viimane inimene hukati siin 1991. aasta sügisel.
Vanglapedagoogika
Rasmus selgitab, et esmakordselt vangi sattunu alustas lapi ja harjaga ning kui „läks hästi ” ja ta juba teist-kolmandat korda kinni kukkus, võis ta vetsuaugust kaugemalegi jõuda. Kes on kes, see pandi väga varakult paika. Esimest korda kambrisse siseneja pidi kambrikaaslaste küsimustele vastates väga ettevaatlik olema. Sageli äsati tulijale lihtsalt vastu lõugu ja jälgiti siis tema reaktsiooni – tuli osata vastu lüüa. Pidid kas virutama või ütlema õigel ajal mingi parooli. Kõige viletsam olid sa siis, kui tõmbusid kohe nurka.
Üldiselt toimetas vanglas igaüks omaette. Kaose tõi kaasa taasiseseisvumine: vanglad võttis alguses üle Kaitseliit, kes oli küll entusiastlik, kuid kel puudus igasugune ettevalmistus. Maksimum, mida nad suutsid, oligi hoida vangid müüride vahel. Vangide omavahelised suhted väljusid juba kontrolli alt.
Samal ajal kui osa külastajaid vanglat tõsimeeli pelgab, on inimesi, kes topivad määratus hoones oma nina sinna, kuhu sugugi vaja pole. Patareis on kohti, kuhu praegugi minna ei soovitata – aga see külastajaid ei takista. Üks esimesi uksi, mille uudistajad maha murdsid, oli suure keelumärgiga. Hoonele ei anta armu praegugi. Kui kusagilt leitakse mõni suletud uks, proovitakse ikka näpud taha ajada ning see lahti kangutada. Tavakülastajale suletud osas, kuhu pidanuks pääsema vaid keti ja tabaga suletud värava kaudu, kõndisid parajasti ringi kaks soomlast. Teeseldud süüdlaslikkusega selgitasid nad, et pressisid end läbi okastraataia ja võsa.
Vanglat külastavad ka selle endised elanikud, kuid neil Rasmus laamendamiskalduvusi täheldanud pole – pigem näitavad nad üles teatavat austust.
