Elan ka ise maal. Ei ole ma rikas ega midagi, lihtsalt täiesti keskpäraselt elav Eesti kodanik. Kui vaatan ümberringi, siis lausvaesust näen ikka väga harva. Ja needki, kes tõepoolest absoluutses vaesuses elavad, on alkohoolikud või asotsiaalid.

Iga inimese tulevik on tema enda kujundada. Kes on süüdi selles, et oled joodik? Naine, kes su maha jättis või ülemus, kes su töölt koondas? Ei! Süüdi on selles sinu enda nõrk iseloom! Mitte keegi ei ole surunud sulle pudelit suule ja sundinud jooma. See on sinu enda valik.

Alkohoolikud on maaelu üks pool (ja on seda ka linnas), teine pool on paljulapselised pered. Jah, nende elu ei ole alati ilus ja lilleline ning isegi kui vanemad on korralikud inimesed, kes käivad tööl ja ei joo, siis raske on hakkama saada. Kuid miks on kahel inimesel kümme last? Kes sundis sind tegema kümmet last? Kas kahest-kolmest ei piisanud? See on olnud sinu enda valik ja ma ei arva, et suurelapselistel peredel on õigus süüdistada oma olukorras riiki ja valitsust. Probleemid algavad ikka meist endist ja meie valikutest. On ilmselge, et kolme last 800 euroga ülal pidada on oluliselt lihtsam kui kümmet. Vastutustundlik on teha nii palju lapsi, kui jaksad üles kasvatada, mitte nii palju, et mõnda aega ära elada lastetoetustest ja emapalgast.

Eesti maaelu on alles kosumas. Põhilise vaatepildi moodustavad vanad talumajad. Jah, see pilt ei ole just roosiline, kuid on lootust, et see paraneb. Nendes vanades majades elavad meie vanaemad-vanaisad, kes on üldjuhul väga konservatiivsed ja lase oma varale kätt külge panna, isegi mitte remondiks. Vanast harjumusest parandatakse ja kõpitsetakse maja kallal vaid niipalju, kui hädapärast tarvis. Kui vana eterniitkatus veel läbi ei aja, siis ei hakka nad ka uut plekki peale panema, olgugi, et kogutud säästud seda isegi lubaks. Kuid keegi meist ei ela igavesti ja ühel päeval pärandub see vana maja nooremale põlvkonnale, kes suure tõenäosusega selle korda teeb. Ka meie külas on palju vanu maju, kuid viimase 10 aasta jooksul on hakatud neid üha enam korda tegema, ja kohati tundub, et oled sattunud Tartu eeslinna elamurajooni, mitte "maakolkasse". Veel paarkümmend aastat ja vana talumaja on pigem haruldane vaatamisväärsus kui kurb tõde.

Tihti väidetakse, et maal on toime tulla palju raskem kui linnas. Mõnes mõttes on see küll nii, kuna tööd on palju - maja tahab kütmist, puud lõhkumist, muru niitmist ja aedvili rohimist. Lisaks asuvad kauplused kaugel ja korra poest läbi hüppamine ei tule kõne allagi, pigem tuleb aega rohkem planeerida ja poekäigudki tuleb läbi mõelda. Kuid kõigel sellel on ka omad plusspooled. Pidev liikumine ja maatööde tegemine hoiab vormis ja tervis on parem. Seega kulub ka vähem raha ravimitele. Lisaks on maainimestel oma maalapp, kus kasvatada aedvilja, mis on ilmselgelt tervislikum kui poes ning on ka peaaegu tasuta käes. Lisaks on puuküte odavam kui keskküte ning toa võid kütta täpselt nii soojaks, kui ise soovid. Minu jaoks kaalub kõik see üles kütusekulu, mis kulub 5 km kaugusele poes käimisele.

Kuid kas vangil on siis parem elu kui maainimesel? Vang istub hommikust õhtuni oma kongis ning "vahib lakke". Jah, toit on laual ja kong on soe, kuid kas see on see, mida ihaldada? Mõnele kodutule ehk küll, kuid vabaduses elada on ikka oluliselt lõbusam. Samas võite ju ka elada vangi kombel, kui see teie jaoks ilusam elu on. Ärge sööge mitte kartulit ja kala, vaid keetke omale pudrumörti ja võtke kõrvale viilakas leiba. Enamuse elektroonikast võite välja lülitada ja lihtsalt lakke vahtida. Ei mingit telekat ega midagi. Lõbusta end raamatute lugemisega ja kogu lugu. Mõelge kui väikseks muutub teie elektriarve, kui vähe kulub toidule, kui võtate kasutusele vanglamenüü. Meelelahutuskulud kaovad täiesti jne. Ausalt, proovige järgi, kuidas on, kui kaua vastu peate. Olen kindel, et raha jääb teile oluliselt rohkem kätte!

Igal juhul on elu maal kordades parem kui vanglas. See on lihtsalt absurdne võrdlus. Ja see, kelle elu maal on hirmus kole, võib ju kolida ka linna, mitte keegi ei hoia kinni! Enamus vaestest inimestest on aga ise oma vaesuses süüdi, omal ajal oleks pidanud koolis käima ja haridust omandama, mitte küla kalkaritega joomas käima. Oma vaesuses alatasa riiki ja valitsust süüdistada on lihtsalt nõme. Riik loob eeldused, sina pead oskama neid ära kasutada. Ärge oodake suu ammuli, kuniks riik suu leiba täis topib, võtke ja tehke ka ise midagi ära!