Inimeste surnukskeetmises süüdistas oktoobris Usbekistani ka Briti suursaadik Craig Murray. “Usbekistan ei ole funktsioneeriv demokraatia ega ka liigu selles suunas,” raius ta.

Rachel Denber inimõigusorganisatsioonist Human Rights Watch kirjeldas Raadio Vaba Euroopale selle kandi levinumaid piinamismeetodeid: “Nende hulgas on näiteks pikaajaline magamatus, et inimesi segadusse ajada ning muuta neil olemine väga ebamugavaks,” kõneles ta.

“Intensiivsemad psühholoogilise surve meetodid hõlmavad näiteks ähvardamist vägistamisega või ähvardamist, et nende sugulased arreteeritakse, piinatakse, tapetakse või vägistatakse. Eriti tõsise psühholoogilise piinamisena võib veel tuua esile lavastatud mahalaskmisi ning üks kõige efektiivsemaid viise on inimesi ähvardada, et nende lastele tehakse viga.”

See kõik mahub veel kategooriasse psühholoogiline piinamine. Ent asi läheb sageli õige füüsiliseks.

“Meie poolt dokumenteeritud füüsiliste piinamisviiside seas on pikad, kauakestvad peksmised, eriti neerude peksmine,” rääkis Human Rights Watchi esindaja. “Mõnikord pekstakse esemetega, mis ei jäta jälgi. Näiteks pekstakse telefoniraamatutega. Sagedane on lämmatamine, olgu siis gaasimaski või ka lihtsalt plastikaatkoti abil. Mitmel pool kasutatakse elektrišokke, sageli väga robustsete mehhanismide, näiteks vana välitelefoni abil. Taoline on põhiline repertuaar.”

Nelja aasta taguste Taškendi pommiplahvatuste eest surma mõistetud Iskandar Hudoberganov kirjeldab vanglast väljasokutatud kirjas, kuidas talt ülestunnistus kätte saadi.

“Nad tagusid mu pead vastu seina, kuni mul jooksis kõikjalt verd. Nad ei lasknud mul magada. Nädalate kaupa ei andnud nad mulle süüa,” kirjutas surmamõistetu.

Inimõigusorganisatsioonide väitel on Usbekistanis piinamine rutiinne osa politseitööst. Mõned uurijate kätte sattunutest elavad sellise kohtlemise üle — nende mõistus aga mitte. Üks ema, kes käis vaatamas oma surmamõistetud poega, kirjeldas, milline õõvatekitav pilt talle vastu vaatas.

“Ta ei suutnud midagi näha. Ütlesin talle: “Abror, tulin sind vaatama.” Aga ta ei tundnud mind isegi ära. Ta kõndis ringi väikeste sammudega. Inimesed vanglas ütlesid mulle: “Teie pojal on tõsiseid terviseprobleeme. Me toidame teda kunstlikult, muidu ta sureks,”” rääkis hukatava ema.

Inimõigusorganisatsioon Human Rights Watch hindab, et Usbekistan hoiab kinni umbes kuut tuhandet usulist ja poliitvangi. Kahe aasta jooksul on organisatsiooni andmetel surnud vanglas piinamise kätte enam kui kümme inimest.

Ja mida ütlevad Usbeki võimud? “Vangid elavad mugavalt, söövad suurepärast toitu ning mängivad jalgpalli,” rääkis Reutersi korrespondendile Jasliki vanglat juhatav kolonel Alihaidar Kolumbetov. “Varsti on meil siin kõik nagu Euroopas.”