Vanavanem eestlaste joogast: hüperaktiivsest ja käitumishäiretega lapselapsest sai poiss, kes tunneb taimi ja võib tundide viisi metsas seigelda
Olen eakas, elu poolt üsna räsitud ja oi kui väsinud. Mul on lapselaps, 6-aastane hüperaktiivne ja käitumishäiretega. Mida iganes ma temaga ei proovinud, ükski asi teda ei rahustanud ega muutnud arukamaks ja sõnakuulelikumaks.
Ja siis ma katsetasin puhtspontaanselt temani jõuda füüsilist õpetust rakendades. Ei, mitte ihunuhtlust, vaid loodust. Loodust ilma noomimise, korralekutsumise või keelamiseta. Me hakkasime käima looduses (mere ääres ja metsades) kilomeetrite ja tundide viisi. Füüsilise koormuse sidusin teadmiste laiendamise ja õppimisega.
Poiss tunneb nüüd suurt hulka taimi, mida pole veel algklasside õpikuski. Metsast tassime välja, kes korvis, kes kõhus, erinevaid metsasaadusi. Väikese taskuraha saab ta siis, kui on suutnud kõhu kõrvalt ka liitri või kaks marju koguda. Mis on muutunud?
Meie rüblikut ei tunne metsas äragi. Keelama peab teda vaid siis, kui ta rabamätaste vahelt pehmest samblast üritab jõhvikaid kätte saada. Ega ma sellele pehmele samblale isegi söanda astuda, aga luban tal kaugemale upitada, kui saab kinni hoida painduvast, elavast võsapuust ja kui ta on veendunud, et mätas tarna juurte all on tugev. Ise olen muidugi valmis temast kinni haarama.
Endast. Mikita väljendas oma mõtet äärmiselt täpselt. Loomulikult pole see rahu, mida metsast saad jooga, vaid ta nimetab seda pärismaiseks joogaks või meditatsiooniks. Vaikus, rahu, ilu , liikumine, füüsiline jõud ja vabanemine tsivilisatsiooni lärmakaist hüvedest. Just see, mida vajasin, sest mu füüsilised jõuvarud on mitmekordselt suuremad. Maailma probleemid sumbuvadki rabavaikusesse.
