Vanakooli firmaomanik: kontor on tühi ja kõik on "pika juhtme otsas"
Personalijuht on, aga teda jälle pole ise kohanud. Hakkaks mingit pettust kahtlustama, aga firmal läheb hästi. Mitmed sõltumatud konsultatsioonifirmad kinnitavad seda igal aastal. Usalda, aga kontrolli...
Hea, et veel tootmises inimesi näeb kätega liigutusi tegemas, muidu hakkaks lõpuks endagi olemasolus kahtlema. Kõiges on süüdi internet - kontoritöötajad on "pika juhtme otsas". No kuidas sa muidu seletad vanamoodsale inimesele, et ei ole vahet, kus tööd teha – kas bossi silme all kontoris, kus koos jagatakse nappi ruumi ja hapnikust hõredat õhku, või Tenerifel palmi all. Pealegi moodustab palgast suurema osa tulemus ehk seesama asi, millest moodustub ka minu – firmaomaniku – kasum. Milles küsimus?
Jah, raha tuleb, ei saa kurta, aga igav on. Kedagi pole. Valvesekretär üksi on, aga tema olen ma ära tüüdanud või on seda teinud need üksikud kliendid, kes siia veel satuvad. Kui tahad töötajaid kontrollida ja helistada, siis on telefon kinni või ei vastata. Mailidele vastavad alati, mis siis, et üsna tihti hiljem, aga kes see viitsib kirjutada? Ega ma mingi kirjanik ei ole.
On jah kõik (no peaaegu) kontoritöötajad kuskil mujal. Kuidas see algas? Kuidas ma neid usaldan? No olgu, midagi nagu meenub siiski. Üks ennasttäis tõusik selle käima pani: saatis hinnapäringu, sai vastuse ja saatis kirja, et saatku me arve ja objektil näeme! Telefoniga üldse ei suhelnud: alati vastas automaatvastaja: "Vähem uba, pikem samm!" No on ülbik! Aga raha oli mehel nagu muda, sest tellis kõige kallima ja keerulisema versiooni, mis üldse olla saab.
Ja siis teine jama: ainuke mees firmas, kes selliseid asju valdas, oli samal ajal haiglas – oli rattaga kukkunud nii, et kaks nädalat voodirežiimil. Ta oli saanud haiglas internetis käia ja kliendiga tegelenud. Kumbagi ei olnud: ei olnud klienti, ei olnud töötajat! Arvete laekumise järgi ainult aimasin, et miskit on toimunud. Ma siis küsisin inseneri käest, et mis värk on?
"Internet, papi, internet!" vastas ta ja jätkas: "Sinu asi on usaldada ja kõik." Sealtmaalt hakkaski see asi kasvama ja nüüd on tulemus käes: kogu kontoripersonal on kuskil "pika juhtme otsas" ja muudkui klõbistavad klaviatuure. Ehk mõtlevad ka. Ma ju ei näe, aga oletan.
Ah et kuidas ma ikkagi suudan usaldada? Inimest peab usaldama, olgu ta või kuskil "pika juhtme otsas" - tulemus on tähtis! Ma ei saa tunnustada inimest paremini kui teda usaldades. Ja pealegi ei taha ma minna maailmaga vastuollu nagu meie esiisad, kes põldu kündvat traktorit suure põlgusega vaatasid ja oma kronudega edasi künda nokitsesid – kümme korda vähem ja oma kalli vara – tervise - hinnaga.
