Mina tähistan vabariigi aastapäeva Washingtonis, Eesti saatkonnas, kus toimub traditsiooniline vastuvõtt ohtra söögiga. New Yorgi eestlastel toimub laupäeval jumalateenistus ja õhtul järgneb Eesti Majas disko. Pidu on noorematele eestlastele, keda on NY-s palju - ja paljud neist on siin illegaalselt.

Noortele on see lihtsalt tantsulka, põhjus kokku tulemiseks.

Vanematele väliseestlastele on vabariigi aastapäev religioosne püha. Viimastel aastatel on see küll hakanud taanduma. Veel mõni aasta tagasi saanudki aru, mis vabariigi aastapäeva nad tähistavad, kuna paljud neist elavad ikka veel eelmise vabariigi vaimus. Praegusesse Eesti riik suhtuvad osad vanemad inimesed…ma ei ütleks, et põlglikult, aga nad ei võta Eestis toimuvat tõsiselt.

Kui võrrelda ameeriklaste iseseisvuspäeva, siis nende 4. juuli ultrapatriootiline pidupäev, traditsiooniline võimsuse näitaja, umbes nii, et me oleme nii võimsad ja tugevad ja nüüd grillime tagaaias liha. Eestis ega Euroopa riikideski ei saagi sellist suurriiklikku tunnet tekkida. Vabariigi aastapäeval peaks igaüks endale lahti mõtestama, mis see vabariik talle on. Mulle meeldis Ellen Niidu ütlus ühes nädalavahetuse intervjuus, et vabariik - see on ise otsustamine. Praegu jääb Eesti lehti lugedes kohati mulje, et elatakse ikka mingites keskkomitee ettekirjutuste aegades.