Vanad ja kobedad – made in Estonia
«Meie eesmärk on see, et eesti rahvas kinno tuleks. Sellepärast on «Vanad ja kobedad» lihtne ja selge film. Et inimene ei peaks pingsalt mõtlema, mida see geniaalne võttegrupp on tahtnud ühe või teise stseeniga öelda,» kinnitab režissöör Rando Pettai, kes on lavastanud ka «Vanade ja kobedate» teleseriaali ning vändanud mitu muusikavideot.
Sisulisi paralleele eesti komöödia kullafondi kuuluvate filmidega produtsent Tõnis Haavel siiski ei tõmbaks. ««Siin me oleme» ja «Mehed ei nuta» on rohkem slapstick-komöödiad. Nende nali väljendub pigem nägude tegemises ja ülenäitlemises. Meie rõhume muule, sealhulgas puhtfilmilisele väärtusele. Ja jalaga tagumikku nalju siit eriti ei leia.»
Filmi peategelased on raadioDJ-d Mill ja Norm, kes populaarset kuuldemängu «Vanad ja kobedad» juhtides kehastuvad ümber nii mees- kui naistegelasteks. Peaosades astuvad üles Henrik Normann ja Madis Milling, kes alustasid ka tegelikult oma karjääri raadiodiskoritena.
Tegemist pole siiski sketšisarja või teles jooksnud seriaali laiendusega, vaid iseseisva süžeega ajastutundliku romantilise komöödiaga. «See on poeetiline, sügavalt sotsiaalne, aga ka väga irooniline film,» ütleb Pettai.
Ära tundma peaks selles filmis end iga vaataja. Ja mitte ainult eestlane. Nimelt on autorite - kelleks on stsenarist Peep Pedmanson, Normann ja Milling ise, produtsendid Kaupo Karelson ja Tõnis Haavel ning režissöör Rando Pettai - üks eesmärke murda end «Vanade ja kobedatega» välisturule, maksku mis maksab.
Riigipiire ületav huumor on aga tänases fragmenteerunud maailmas ettearvamatu õnnemäng.
Kujutage ette kas või seda, mis pilguga võiks meie kullafondi kuuluvat komöödiat «Mehed ei nuta» vaadata prantslane... Ja pidagem meeles, et sakslaste blockbuster-komöödia «Manitou saabas» põrus Eesti kinolevis täielikult. Kuidas kavatseb karisid vältida «Vanad ja kobedad»?
Tõnis Haavel naasis äsja Berliinist, sealselt filmifestivalilt, mille turul ta «Vanu ja kobedaid» müüa pakkus. Berliini taksojuhid, kuuldes, et Haavel on Eestist, noogutasid: Estonia - 12 points. Samale äratundmisefektile vajutab ka «Vanad ja kobedad».
Nii jõuab see pealkirja «Made in Estonia» all kinolevisse näiteks Leedus, kus eestlased on sealsete huumorisaadete vahendusel tohutult populaarsed. Pealegi mängib «Vanades ja kobedates» leedukas Algis Ramanauskas, showmees, kes on oma saadetes ise eestlaste üle nalja heitnud. «Kui sealt kas või 10 000 vaatajat tuleb, on hästi,» ütleb Haavel.
Pealegi pole «Vanad ja kobedad» stiilipuhas komöödia, vaid kaldub veidi draama poole. Draama, teatavasti, ületab aga kergemini riigipiire kui komöödia. «Mina võrdleksin seda pigem «Musta kassi, valge kassi»- ja «Tuvalu»-laadsete filmidega, kus on ka midagi sügavamat peale nalja,» ütleb Haavel.
Aga miks ikkagi kolleegid «Vanade ja kobedate» peale nii verised on? Põhjusi võib olla mitu. Tegijate hulk on piiratud, sama on rahaga. Kui üks teeb filmi, siis kümme ei saa teha.
Pealegi on tegemist komöödiaga, ja sealjuures teadlikult väga laiale auditooriumile suunatuga. See aga tähendab Eesti kontekstis automaatselt midagi alaväärtuslikku.
Takkapihta on vanad ja kobedad tegelaskujud läbi teinud kõik meelelahutuse etapid alates teleseriaalist ja lõpetades suvetuuridega, laenates oma näo isegi õllesildile - olles rohkem toode kui klassikaline autoriteos.
Seega vastupidine siinsele traditsioonile, mis on väärtustanud eelkõige autorifilmi a la Sulev Keedus või Valentin Kuik.
Pigem meenutabki «Vanad ja kobedad» Hollywoodi mudeli järgi tehtut, kus kõige olulisem isik on produtsent ja režissöör võetakse ametisse selleks, et ta produtsendi nägemuse täpselt realiseeriks.
Haavel nimetab seda lihtsalt tänapäevaseks filmitootmise mudeliks, kuid väidab, et isegi selle järgi on «Vanade ja kobedate» näol tegemist suhteliselt režissöörikeskse filmiga.
«Hollywoodi huvitab toode. Vaid väheseid filme tehakse sellise arvestusega, et neist saaksid shedöövrid, mida vaadatakse ka 30 aasta pärast. Meie tahame, et eestlane vaataks «Vanu ja kobedaid» ka 30 aasta pärast,» ütleb ta.
Küsimus on pigem selles, et Eestis on normaalne filmitootmise süsteem paigast ära. «Eesti filmikooli haridus eeldab, et kõigist peavad tulema fellinid ja bergmanid. Samas pole noortel elementaarset käsitööoskust,» ütleb Pettai. Ja Haavel lisab: «Eestis on nii, et ühtki lennukit ei ole, aga lendureid koolitatakse palju.»
Aga «Vanad ja kobedad» on eriline sellegi tõttu, et Ruut Pictures, Eesti suurima telesaateid tootva firma Eetriüksus osa, on sellesse paigutanud Eesti oludes enneolematu omakapitali - ligemale 3,5 miljonit krooni. Ülejäänud 3,5 miljonit on pärit riigilt.
Et kulutused tasa teenida, peaks «Vanad ja kobedad» koguma 200 000 vaatajat. See tundub ebareaalne, ehkki «Nimed marmortahvlil» on kinno toonud juba ligemale 160 000 vaatajat. Millele loodab «Vanad ja kobedad»?
«Me nii väga ei loodagi,» ütleb Pettai. Ja Haavel lisab: «Vaatajanumbritest on tähtsam see, kas film jääb elama või mitte.»
Tegijad ise lähevad esilinastusele puhta südamega. «Sisetunne ütleb, et sitta filmi pole me teinud!»
Vanad ja kobedad Režissöör on Rando Pettai, stsenarist Peep Pedmanson ja operaator Mait Mäekivi. Osades Henrik Normann, Madis Milling, Piret Laurimaa, Marko Matvere, Robert Gutman, Maarika Vaarik jt.
«Vanade ja kobadate» muusika on sisse mänginud Genialistid, plaadile pressituna jõuab see müügile filmi esilinastuse ajaks. Soundtrack sisaldab Genialistide vanu lugusid, vanade lugude ümbertöötud variante ja kolme uut, filmis esimest korda kõlavat lugu ja nende eri versioone.
Esimese eesti mängufilmina võeti «Vanad ja kobedad» üles digitaalkaameraga ning kanti seejärel 35-millimeetrisele kinofilmilindile.
